Miss Dior ja Catherine Dior: vastupanuvõitleja, kelle järgi parfüüm nime sai

Miss Diorist räägitakse tavaliselt kui parfüümist, kuid selle nimi kuulub inimesele: Christian Diori nooremale õele Catherine'ile. Ta vahendas vastupanuliikumisele luureandmeid, arreteeriti 1944. aastal ja naasis koonduslaagritest 1945. aastal. See peatükk meie juhendist moemajade esimeste parfüümide kohta jutustab tema loo.

Mis oli Diori esimene parfüüm?

Diori esimene parfüüm oli Miss Dior, mis loodi 1947. aastal koos moelooja esimese kollektsiooniga. LVMH-i ülevaade kontserni kuuest ikoonilisest lõhnast nimetab seda moemaja esimeseks lõhnaks ja ütleb, et selle inspiratsiooniks oli Christian Diori „armastatud õde Catherine Dior“.

Diori lehe järgi, mis tutvustab maja asutajat moelooja ja parfümeerina, näitas Christian Dior 12. veebruaril 1947 aadressil 30 avenue Montaigne oma esimest kollektsiooni, mida hakati kutsuma New Lookiks, ja sel päeval pihustati salongides ohtralt Miss Diori. Maja nimetab parfüümi roheliseks chypre-lõhnaks, mis tasakaalustab tsitrusvilju, lilli ja patšulit; seda ülesehitust selgitab meie juhend lõhnaperekondade kohta. Leht tsiteerib ka moelooja ülesannet parfümeerile:

Tehke mulle parfüüm, mis lõhnab armastuse järele

Christian Dior, keda Dior tsiteerib lehel „Christian Dior, Couturier-Perfumer“

Küsimusele, kes parfüümi komponeeris, on kolm vastust. Diori lehe ja Musée Christian Diori 2021. aasta pressimapi järgi on autor parfümeer Paul Vacher; Givaudani pärandilehed loevad Miss Diori Jean Carles'i parfüümide hulka; LVMH omistab selle moeloojale endale. Artikkel Jean Carles'i meetodist paneb versioonid kõrvuti, omaette peatükid on ka lõhnadel Eau Sauvage ja Chanel N°5 (No. 5).

Kes oli Catherine Dior?

Catherine Dior oli viiest Diori lapsest noorim, sündinud 2. augustil 1917, umbes 12 aastat pärast Christianit. Sama sünnikuupäev on nii Pritzker Military Museum & Library avaldatud essees tema eluloo kohta kui ka tema kirjes Fondation de la Résistance'i veebimuuseumis. HISTORY portree Catherine Diorist loeb teda viiendaks lapseks.

Perekonna villa Normandias Granville'is on nüüd Musée Christian Dior. Muuseumi pressimapi järgi tõmbusid Diorid 1940. aastal Calliani, mis asub Grasse'ist umbes 20 kilomeetri kaugusel.

Tema biograaf on Justine Picardie, kelle raamat Miss Dior: A Story of Courage and Couture ilmus 2021. aastal. Pritzkeri essee järgi oli Picardie'l juurdepääs Diori arhiividele.

Mida tegi Catherine Dior vastupanuliikumises?

Pritzkeri essee sõnul kogus ja edastas ta luureandmeid võrgustikule F2, millel olid tugevad sidemed Briti ja Poola luurega. Tema tee sinna algas raadiost. Ta tahtis kuulata BBC-d ja kindral Charles de Gaulle'i raadiosaateid ning leidis Cannes'is raadiopoe, mida pidas F2 liige Hervé des Charbonneries.

Essee järgi oli ta hiljemalt 1941. aasta novembriks ise võrgustiku liige ja tema ülesannete hulka kuulus ka teadete edastamine Londonisse; HISTORY nimetab teda kulleriks ja luureandmete kogujaks. Vend lubas tema võitluskaaslastel kasutada oma Pariisi korterit baasina. Hervé des Charbonneries'st sai tema elukaaslane, kuigi nad ei abiellunud kunagi.

Tema kirje veebimuuseumis põhineb 2013. aasta DVD-ROM-il Poola vastupanuliikumisest Prantsusmaal. See annab tema varjunimeks „Caroline“ ja dateerib tema teenistuse F2-s ajavahemikku 1. juulist 1943 kuni 6. juulini 1944. Samuti tsiteerib kirje 15. oktoobril 1945 Pariisis dateeritud ettepanekut anda talle Médaille de la Résistance:

Volontaire pour toutes les missions périlleuses, elle a été l'exemple de la prudence, du sang froid et de la décision.

Ettepanek Médaille de la Résistance'i andmiseks, 15. oktoober 1945, Fondation de la Résistance'i kirjes

Meie tõlkes: ta oli vabatahtlik kõigile ohtlikele ülesannetele ning ettevaatlikkuse, külmavereliseduse ja otsustavuse eeskuju. Sama tekst nimetab tema käitumist Saksamaale deporteerimise ajal imetlusväärseks.

Mis juhtus pärast tema arreteerimist?

Teda piinati, ta deporteeriti Saksamaale ja teda viidi laagrist laagrisse kuni sõja viimaste nädalateni. Pritzkeri essee järgi arreteeris Catherine'i 6. juulil 1944 Rue de la Pompe'i gestaapo, prantsuse kollaborantide jõuk, ja piinamise all ei murdunud ta kordagi. 1945. aasta ettepanek ütleb sama vähemate sõnadega: gestaapo arreteeris ta, kuid ta ei rääkinud.

Oksjonimaja Sotheby's intervjuu Picardie'ga paigutab arreteerimise Pariisis väljakule Place du Trocadéro. Essee järgi lahkus ta 15. augustil 1944 Prantsusmaalt ühega viimastest Saksamaale suundunud rongidest, kuigi vend püüdis teda vabastada.

Tema esimene laager oli Ravensbrück, mida Ravensbrücki mälestuspaik nimetab „Saksa Riigi suurimaks naiste koonduslaagriks“; aastatel 1939 kuni 1945 registreeriti seal vangidena umbes 120 000 naist ja last. Sotheby's lisab sunnitööpaiga Torgaus ja HISTORY nimetab Abterodat, üht Buchenwaldi kõrvallaagrit.

Literary Hubi avaldatud katkendis kirjutab Picardie, et 1945. aasta aprilli keskel hoiti Catherine'i endiselt kinni Markkleebergis, teises Buchenwaldi kõrvallaagris. Samal kuul aeti vangid surmamarsile, mis Pritzkeri essee järgi viis Dresdenisse.

Essee järgi naasis ta Prantsusmaale 28. mail 1945 ja vend ei tundnud teda ära: ta oli kurnatud ja kõhnunud. Picardie kirjelduses ootas Christian teda Pariisis jaamas valmis pandud õhtusöögiga, kuid Catherine oli söömiseks liiga haige.

Allikad lähevad lahku kolmes üksikasjas:

Teenistuskirje ja arhiividel põhinev elulugu on 6. juulis ühel meelel, nii et avaldame selle kuupäeva; venna mälestus on erand. Kirje võib dateerida tema ametlikku teenistust, mitte esimest tööd F2 heaks, nii et aastad 1941 ja 1943 ei pea olema vastuolus.

Kuidas sai Miss Dior oma nime?

Parfüüm sai nime Catherine'i järgi ühe märkuse tõttu, mis kõlas siis, kui ta sisse astus. Musée Christian Diori sõnul andis nime moelooja muusa Mitzah Bricard, kes hüüdis selle välja, nähes Catherine'i saabumas salongidesse aadressil 30 avenue Montaigne. Picardie jutustas oksjonimajale Sotheby's, et Christian otsis alles nime, kui Bricard ütles: „Tiens! Voilà Miss Dior!“, umbes „Vaata, siin on Miss Dior!“

Muuseum lisab, et talle pühendati nii parfüüm kui ka Miss Diori nimeline kleit. Pritzkeri essee järgi pani vend õe järgi nime parfüümile, „mis lõhnas Provence'i jasmiini ja rooside järele, mida nad mõlemad armastasid“.

Meie arvutuse järgi esitleti Miss Diori vähem kui kaks aastat pärast Catherine'i naasmist: 28. maist 1945 kuni 12. veebruarini 1947. Maja leht, mis tutvustab asutajat parfümeerina, nimelugu ei jutusta ja LVMH räägib ainult inspiratsioonist, nii et anekdoot toetub muuseumile ja Picardie uurimistööle.

Mida tegi Catherine Dior pärast sõda?

Ta töötas lilledega. Pritzkeri essee järgi hakkas ta koos Hervé des Charbonneries'ga lõikelillede kaupmeheks Pariisi Les Halles'i turul ja tõusis turule minekuks kell 4 hommikul. Muuseumi sõnul kasvatas ta hiljem Calliani ümbruses parfümeeria jaoks roose.

Sõjast rääkis ta vähe. Üks tema vähestest avalikest sõnavõttudest oli tunnistus Rue de la Pompe'i gestaapo kohtuprotsessil 1952. aasta novembris, märgib essee. Essee järgi olid tema autasude hulgas Auleegioni orden, Croix de Guerre ja Briti King's Medal for Courage in the Cause of Freedom; HISTORY lisab Poola vapruse risti (Krzyż Walecznych).

Muuseumi kronoloogia järgi suri Christian Dior 24. oktoobril 1957 ja maeti Calliani. Picardie rääkis oksjonimajale Sotheby's, et Christian nimetas testamendis Catherine'i oma moraalseks pärijaks; Catherine sulges oma Pariisi äri ja kolis isalt päritud talumajja Callianis, kus kasvatas peaaegu elu lõpuni roose ja jasmiini. HISTORY teatab, et ta oli Musée Christian Diori aupresident kuni oma surmani 2008. aastal 90-aastasena.

Catherine Diori elu kuupäevade kaupa