Jean Carles'i meetod: kuidas parfümeerid oma nina siiani treenivad

Enne Jean Carles'i teenis Grasse'is parfümeeriks pürgija aastaid õpipoisina ja meistrid andsid oma võtteid välja vähehaaval, nagu kirjeldab Scott Sayare essees „The Odor of Things“ ajakirjas Harper's Magazine. Carles asendas selle aeglase pühendamise süsteemi ja kooliga ning mõlemad elasid temast kauem. See peatükk meie ajaloo kuulsate parfümeeride juhendist kirjeldab meetodit ning seda, mis on mehe kohta dokumenteeritud ja mida ainult räägitakse.

Kes oli Jean Carles?

Jean Carles oli Grasse'i parfümeer, kes töötas Roure'i ettevõttes ja muutis 1946. aastal parfümeeri õpipoisiaja ametlikuks kooliks. USA Kongressi raamatukogu normkirje Jean Carles'i kohta annab tema eluaastateks 1892 kuni 1966 ning märgib nii sünni- kui ka surmakohaks Grasse'i. Harper's nimetab teda „Grasse'i pojaks“ ja dateerib tema õpingud 20. sajandi algusse.

Prantsusmaa 2014. aasta Grasse'i parfüümioskuste inventar, mis esitati UNESCO-le, ütleb, et iga Grasse'i tehas koolitas ise oma parfümeerid, Grasse'i „ninad“ (prantsuse keeles nez), ja et Carles rajas 1946. aastal Roure'i tehase parfümeeriakooli. Meie lugu Grasse'i ajaloost räägib, kuidas linn üldse parfüümi juurde jõudis.

Givaudan, mis kooli tänapäeval juhib, nimetab teda ettevõtte teerajajate tutvustuses esimeseks, kes mõtles välja „parfümeeride tõelise õpipoisiõppe vormi“.

Pärast teda vahetas kool omanikku ja linna. Ajakirja Perfumer & Flavorist 2016. aasta reportaaž kooli seest kirjutab, et Roure ühines 1992. aastal Givaudaniga, kahe ettevõtte koolid liideti üheks ja 1997. aastal lahkus kool Grasse'ist Pariisi eeslinna Argenteuil'sse. Givaudan kirjeldab kooli nüüd Pariisis asuvana ja ettevõtte parfümeeriakooli leht dateerib teise linnaku avamise Singapuris aastasse 2015.

Tema ideed on säilinud kirjalikult. Givaudan tsiteerib teost, mida ettevõte nimetab Méthode de création en parfumerie (vt allpool), ja Kongressi raamatukogu kirje viitab ühele raamatule, Perfume (1974), mille tiitellehel on Carles märgitud lisateksti autorina; selle väljaande Open Library kirje kirjeldab seda foto- ja tekstiraamatuna.

Mis on Jean Carles'i meetod?

See on viis õppida parfüümi tooraineid võrdlemise kaudu: Givaudani pärandilehekülg „Perfumery: art or science?“ ütleb, et Carles korrastas toorained sarnasuse ja kontrasti järgi, rühmitades sarnase lõhnaga ained kokku ja pannes need vastamisi teistsuguse lõhnaga ainetega. Meetod sündis pettumusest. Parfümeerid töötasid, nagu ta hiljem kirjutas (Harper's tsiteerib teda), „huupi, lootes võimalikule imele“, ja paljud parimad valemid olid leitud „peaaegu juhuslikult“.

Ajakirja Harper's kirjelduse järgi alustas ta kahe tosina lõhnaperekonnaga, nende seas tsitruseline, piparmündine, puidune, jasmiinine, muskusene ja animaalne, ning järjestas iga perekonna toorained selle järgi, kuidas need aja jooksul käituvad. Kõige kiiremini hajuvad said tipunootideks, keskmised modifikaatoriteks ehk südamenootideks ja kõige püsivamad põhjanootideks: need ongi astmed, mida selgitab meie lõhnapüramiidi juhend. Ta komponeeris alt üles, „nagu püramiide“, valides igale astmele akordi, enne kui otsis selle perekondadest koostisosi.

Meie video vastandab tsitrused vanillile, et ideed näitlikustada; see ei ole Carles'i enda loend. Tema kirjutised kutsusid üles julgusele, nagu Givaudan tsiteerib:

Kui püüad parfüümi liiga hoolega tasakaalustada, kustutad selle ja surud maha selle iseloomu.

Jean Carles, Méthode de création en parfumerie, Givaudani tsitaadi järgi

Praktikas, kirjutab Harper's, soovitas ta parfümeeridel proovida toorainet kahe, kolme või isegi kümne korra suurema annusega, kui tundus mõistlik, ja siis tulemust nuusutada.

Kuidas meetod parfümeeri nina treenib?

Kordamise kaudu, üks tooraine korraga: Givaudani sõnul teevad Carles'i rajatud kooli õpilased iga päev „Jean Carles'i testi“, nuusutades üht koostisosa ja õppides seda ära tundma umbes 500 tooraine paletist. Givaudani artikkel kooli 70. aastapäevaks kirjeldab, kuidas kaheksa õpilast alustavad nii peaaegu iga hommikut.

Esimesed kuud otsustavad, kes jääb. Perfumer & Flavorist kirjutas 2016. aastal, et õpilastel oli neli kuni seitse kuud aega õppida selgeks 350 sünteetilist ja 150 looduslikku toorainet ning seejärel tuli sooritada eksam, kus võidi küsida ükskõik millist neist 500 ainest; läbikukkumine lõpetas nende aja koolis. Nad nuusutasid kaheksa tundi päevas, kasutades ise välja mõeldud meeldejätmisvõtteid, ja need, kes eksami sooritasid, kohustusid õppima neli aastat koolis ja töötama seejärel viis aastat Givaudanis.

Allolevad sammud pärinevad meie allikatest: kõigepealt Carles'i põhimõtted, seejärel kooli kursus.

Givaudani lehekülg tänase kursuse kohta kirjeldab üht nelja-aastast õppekava, mis ulatub toorainetest ja kooli aiast akordide, klassikaliste lõhnade ja praktikani. Kui tahad ise valemit koostada, alusta meie Scent Labis.

Kas Carles'i meetodit kasutatakse siiani?

Jah, tema rajatud koolis, ja Givaudan väidab selle kohta veelgi enamat:

Carles'i lõhnaõppe meetod, mis korrastas toorained sarnasuse ja kontrasti järgi, on endiselt parfümeeride koolituse standard.

Givaudan, „Perfumery: art or science?“

Teised allikad nõustuvad, kuigi erineva ulatusega. Perfumer & Flavorist kirjutas 2016. aastal, et „pedagoogika põhineb endiselt Jean Carles'i omal“. 2019. aastal teatas Givaudan, et „arendab Jean Carles'i meetodit edasi“ ja lisab digitaalseid tööriistu, samal ajal kui õpipoisid õpivad endiselt pähe üle 500 koostisosa. Kõige kaugemale läheb Harper's, ühtegi kooli nimetamata: üks või teine meetodi versioon on „nüüd parfümeeriõpilaste standardne õppekava“.

Need on kirjeldused, mitte mõõtmised: me ei leidnud ühtegi parfümeeriakoolide uuringut, nii et „standard“ toetub kooli enda sõnale ja ajakirjale Harper's. Harper's nimetab ka piire: Carles'i kategooriad olid ajakirja hinnangul „põhimõtteliselt meelevaldsed“, kohandatud lõhnadele, nagu tema neid tundis, ega suutnud öelda, millised valemid hästi lõhnavad või miks.

Kooli 80. aastapäeva puhul 16. septembril 2026 avaldatud pressiteates loendas Givaudan oma kuulsuste galeriis 28 parfümeeri ning kooli direktor, meisterparfümeer Calice Becker, viis kooli alguse tagasi Carles'i ja „radikaalselt uue mõtteni: parfümeeri töö ei ole valemeid taastoota, vaid luua“.

Sari jälgib ka teisi ninasid: vaata lugusid Hedione ja Diori Eau Sauvage ning Alberto Morillas ja tema parfüümid.

Kas Jean Carles kaotas haistmismeele?

Võimalik, kuid lugu on pigem räägitud kui dokumenteeritud. Harper's kirjutab, et „laialt arvatakse“, et ta oli haistmise kaotanud selleks ajaks, kui lõi parfüümid Ma Griffe ja Miss Dior, mis ajakirja järgi pärinevad 1940. aastatest, ning et need parfüümid olid mälu ja kujutlusvõime teosed, mida juhtis tema süsteem.

Harper's seletab seda nii: enne kui tema nina alt vedas, oli ta teinud aastaid katseid ja jätnud tulemused meelde. Essee ei nimeta selle uskumuse allikat ja me ei leidnud ühtegi otsest kirjeldust. Givaudani lehed Carles'i kohta, mis tsiteerivad tema kirjutisi ja loetlevad tema parfüüme, seda ei maini.

Ajastus on osa samast jutust. 1892. aastal sündinud Carles oli suurema osa 1940. aastatest viiekümnendates (meie arvutus Kongressi raamatukogu andmete põhjal), nii et isegi ajakirja Harper's dateeringu järgi tuli kaotus hilisemas elueas. Nii ütleb ka meie video, koos sõnaga „väidetavalt“.

Milliseid parfüüme Jean Carles lõi?

Givaudan nimetab kaht, Diori Miss Diori ja Schiaparelli Shockingu, ning Harper's lisab Carveni Ma Griffe'i, kuid Diori enda ajalugu nimetab Miss Diori loojaks teise parfümeeri. Neli allikat kõrvuti:

Iga esmane allikas räägib oma poole eest: Diori lehekülg moeloojast kui parfümeerist selle parfümeeri eest, kellelt moemaja parfüümi tellis, Givaudan oma parfümeeri eest. Nad võivad kirjeldada eri rolle, kuid ükski ei maini teisi ega avalda 1947. aasta dokumente, nii et esitame autorsuse allikate vahel jagatuna, mitte lõplikult selgena. LVMH-i juhend kuue oma lõhna kohta lisab, et parfüümi inspireeris Christian Diori õde Catherine; meie Miss Diori artikkel räägib tema loo.

Shocking ja Ma Griffe toetuvad kumbki ühele allikale: Givaudan ei anna Shockingu kohta aastat ja Harper's paigutab Ma Griffe'i 1940. aastatesse, nimetades seda ja Miss Diori „rohelis-lillelisteks chypre-lõhnadeks“.