Mis on Kölni vesi? Farina, 1709 ja Napoleoni eau de Cologne

Kölni vee (eau de Cologne) varajast lugu jutustavad Saksamaa patendiamet, kaks parfüümimaja ja Fondation Napoléon ning nad ei ole alati ühel meelel.

Mis on Kölni vesi?

Kölni vesi (eau de Cologne, EDC) on kerge lõhn, mis on saanud nime Saksamaa linna Kölni järgi, kus seda esimest korda valmistati. Tänapäeval on see „umbes 3 kuni 5% parfüümisisaldusega kerge parfüümi üldnimetus“, ütleb Farina kaubamärgi ajalugu, mille on avaldanud Saksamaa patendi- ja kaubamärgiamet DPMA.

Nimi sai alguse ühest tootest. Johann Maria Farina, kelle suguvõsa oli pärit Põhja-Itaaliast Santa Maria Maggiorest, nimetas oma lõhnavee uue kodulinna auks Eau de Cologne'iks, ütlevad nii DPMA kui ka maja ise. Aja jooksul hakkas nimi tähistama „tervet lõhnaklassi“. Saksa keeles on see Kölnisch Wasser.

Kuna nimest sai üldnimetus, ei saa seda DPMA sõnul parfüümi kaubamärgina kaitsta. Kölni tootjate liidule Verband der Kölnisch Wasser-Hersteller kuulub Saksamaa registris 2000. aastal kantud kollektiivne sõnamärk „Original Eau de Cologne“. Registreerimise Euroopa Liidu kaubamärgina lükkas 2014. aastal tagasi ELi kaubamärgiamet EUIPO ja lõpuks ka Euroopa kohus, sest tegu on „eristusvõimetu kirjeldava tähisega“, teatab DPMA.

Merriam-Websteri märksõna eau de cologne defineerib selle lihtsalt kui cologne, annab sõnasõnaliseks seletuseks „Cologne water“ ja dateerib sõna inglise keeles 1802. aastaga. Märksõna cologne dateerib lühivormi 1832. aastaga: „alkoholist ja lõhnaõlidest koosnev lõhnastatud vedelik“.

Kes valmistas esimese Kölni vee?

Nii DPMA kui ka maja järgi Johann Maria Farina; lahku lähevad nad selles, kes ettevõtte asutas. DPMA sõnul asutas tema vanem vend Giovanni Battista Farina 13. juulil 1709 Kölnis ettevõtte „G. B. Farina“. Firma müüs peamiselt moekaupu, kuni Johann Maria 1714. aastal sellega liitus, ja lõhnad jäid alguses kõrvaltegevuseks.

Johann Maria (1685 kuni 1766) töötas välja lõhnavee nimega „Aqua mirabilis“ ehk imevesi ajal, mil parfüümidele omistati ka ravitoimet. DPMA nimetab teda „praktiliselt kaubamärgiga parfüümi leiutajaks“. Farina enda ajalooleht jutustab selle lihtsamalt: Johann Maria kolib 1709. aastal Kölni, asutab vabriku ja loob samal aastal Eau de Cologne'i.

Üks Pariisi parfüümimaja räägib vanemast loost. Parfüümimaja Roger&Gallet ajalugu algab Giovanni Paolo Feminisega, kes maja sõnul lõi 1693. aastal „imelise vee“ Acqua Mirabilis. Seejärel jõudis retsept maja sõnul Kölni, „kus Farina suguvõsa päris selle saladuse“.

DPMA versioon on tugevam. See pärineb riigiasutuselt ning hoiab ettevõtte asutamise ja lõhna loomise teineteisest lahus. Kumbki maja ei viita oma versiooni puhul ühelegi dokumendile ning Feminise nime ei leia ei DPMA ega Farina kirjeldusest, seega järgime firma asutaja küsimuses DPMA-d.

Kas Farina on vanim siiani tegutsev parfüümivabrik?

Tõenäoliselt: DPMA kirjutab, et firmat „peetakse maailma vanimaks praegugi tegutsevaks parfüümivabrikuks“, sest see on olemas olnud üle kolme sajandi. Maja ise jätab ettevaatliku sõnastuse kõrvale ja nimetab end „maailma vanimaks parfüümimajaks“. Kumbki leht ei ütle, kuidas võrdlus teiste tootjatega tehti.

Teised vanad majad arvestavad oma vanust teistest sündmustest, nagu näitavad meie artiklid sellest, miks Santa Maria Novellal on kaks sünniaastat, ja Florisest Londonis. Meie juhend vanimate parfüümimajade kohta paneb väited kõrvuti.

Pärast venna surma juhtis Johann Maria firmat alates 1733. aastast oma nime all Jülichs-Platzi vastas (gegenüber) ning „Farina gegenüber“ sai DPMA sõnul kaubamärgiks. Ettevõtte nimes, Johann Maria Farina gegenüber dem Jülichs-Platz, on see aadress siiani ja firma kuulub endiselt suguvõsale.

Maja sõnul valmistavad originaali tänapäeval Kölnis selle kaheksas ja üheksas põlvkond ning „selle retsepti hoitakse rangelt saladuses“. Maja ajaloo järgi avati ajaloolises Farina majas 2003. aastal lõhnamuuseum.

Mis lõhn oli algsel Kölni veel?

DPMA järgi lõhnas see pigem tsitruste kui muskuse järele. Amet vastandab Johann Maria Farina värsket lõhna „rasketele, äärmiselt kallitele parfüümidele“, mis olid tollal aadli seas levinud:

See ei põhinenud muskuseessentsidel, vaid bergamoti, sidruni ja apelsini nootidel.

Deutsches Patent- und Markenamt, „World's oldest perfume manufacturer“

Maja sõnul ühendas tema lõhn „esimest korda bergamoti ja teised tsitruseõlid puhta alkoholiga“. DPMA kirjutab, et Johann Maria võrdlevat seda „Itaalia kevadhommikuga pärast vihma“. Maja avaldab sellest lausest pikema versiooni tema enda sõnadena, nimetamata dokumenti, millest see pärineb.

Tänapäeva pudelis on tsitrused endiselt esiplaanil, kuid muskus on samuti kirjas. Original Eau de Cologne'i tooteleht loetleb tipunootidena bergamoti, sidruni, kibeapelsini ja laimi, südames jasmiini ja neroli ning põhjas ambra ja muskuse. Lõhna ei seota ühegi sooga, juttu on üksnes „selle kandjast“.

DPMA sõnul järgib Farina endiselt Johann Maria algset retsepti, mida kumbki allikas ei avalda. Meie juhend tsitruseliste lõhnade kohta tutvustab lõhnaperekonda, mille eesotsas need noodid on.

Millist Kölni vett Napoleon kasutas?

Fondation Napoléoni sõnul Kölni vett, kuid valmistajat sihtasutuse kirjeldus ei nimeta. Lugu Napoleoni päevast kirjeldab tema armastust väga kuumade vannide vastu ja seejärel seda:

Après le bain et le rasage, Napoléon se fait frictionner à l'eau de Cologne

Fondation Napoléon, „Une journée avec Napoléon Ier (1)“

Eesti keeles: pärast vanni ja habemeajamist lasi Napoleon end Kölni veega hõõruda. Sõjaretkedel, lisab leht, olid tema reisikohvris habemenugade ja hambaharjade kõrval Kölni vee pudelikesed.

Kaks maja peavad teda oma kliendiks. Farina ajaloo järgi said Prantsuse okupatsiooni ajal Kölnis aastatel 1794 kuni 1814 „Napoleon ja Bonaparte'ide perekond ustavateks klientideks“. Parfüümimaja Roger&Gallet sõnul olid lõhna Eau de Cologne Jean Marie Farina austajate seas „Napoleon I ja hiljem keisrinna Eugénie“. Maja sõnul asutas selle Pariisi maja 1806. aastal Jean Marie Joseph Farina, „suguvõsa järeltulija“.

DPMA loetleb Napoleoni Farina kuulsate klientide seas, kuid ei tsiteeri ühtki tema tellimust. Ettevõtte arhiivist toob amet teisi: kuninganna Victoria tellimuse 600 pudelile ja Goethe tellimuse „6 klaasile“. Seega kinnitab sihtasutuse kirjeldus harjumust, kuid tarnija jääb kummagi maja väiteks.

Keisrinna Eugénie juurde jõuame tagasi meie artiklis Guerlaini lõhnast Eau de Cologne Impériale. Seda, kui palju Kölni vett Napoleon kasutas, kontrollime artiklis Parfüümi müüdid ja faktid.

Kuidas sai 4711 Farina nime?

DPMA kirjelduse järgi laenas firma selle. Wilhelm Mülhens, kes oli alates 1799. aastast müünud Kölni vett Kölni Glockengassel, pani oma ettevõttele nimeks „Franz Maria Farina, Glockengasse 4711, Cologne“, et Farina mainest kasu lõigata. DPMA sõnul võttis ta ka Farina-nimelisi inimesi tööle või partneriks, et nimi näiks õigustatud.

Algne maja vastas trükisõnas. Ajalehes Frankfurter Nachrichtenblätter teatas see 20. septembril 1805, et „Franz Maria Farina“ on tegelikult Wilhelm Mülhens, kes oli „ostnud“ ühe Bonnist pärit Carl Franz Farina nime.

Alles 1873. aastal keelati Mülhensi firmal lõplikult kasutada oma nimes sõna „Farina“. Seejärel võttis firma aadressil põhineva nime, Glockengasse nr 4711, ja kuulub nüüd ettevõttele Mäurer & Wirtz. DPMA märgib, et Kölni vett kuuldes mõtleb enamik inimesi tänapäeval just 4711-le, ja paigutab selle odavasse hinnaklassi, Farina aga nagu varemgi luksuskaupade hulka.

DPMA sõnul oli Farina suguvõsa ka Saksamaa kaubamärgikaitse teerajaja. Jean Marie Farina (1809 kuni 1880) esitas selleteemalise esimese pöördumise Preisi ministeeriumidele 1836. aastal. Saksamaa esimene kaubamärgikaitse seadus jõustus 1. mail 1875 ja Farina oli esimene Kölni ettevõte, kes registreeris oma etiketid kaubamärkidena.

Farina aastast 1709 tänapäevani