Kas viiruk saab maailmas otsa? Mida ütleb teadus

Kas viiruk saab maailmas otsa?

Veel mitte. Puu, mis annab praegu suurema osa viirukist, on taandumas, nii et väide on pooleldi tõene, ja seda ainult prognoosina. 2019. aastal teatas Wageningeni ülikooli (Wageningen University & Research) teadlase Frans Bongersi juhitud rühm „tõenditest populatsiooni kokkuvarisemise kohta“ liigil Boswellia papyrifera kogu selle levila ulatuses. Rühma ajakirjas Nature Sustainability ilmunud artikli kokkuvõtte järgi on see puu „praegu viiruki peamine allikas“.

Kokkuvõtte järgi põhines uuring 23 populatsiooni inventeerimisel, kus loendati kokku 21 786 puud, 202 puu aastarõngastel ja 7246 puu andmetel koostatud demograafilistel mudelitel. Üle 75 protsendil populatsioonidest puudusid väikesed puud, looduslikku uuenemist ei olnud toimunud aastakümneid ning mudelid ennustasid viirukitoodangu poolitumist 20 aastaga. Wageningeni ülikooli pressiteade annab toorarvu: 23 populatsioonist 18-s polnud peaaegu üldse järelkasvu, see tähendab noori puid, mis kasvavad vanade asemele. Kus aastarõngad lünga dateerisid, kestis see kahes kohas pool sajandit ja kahes teises veerand sajandit.

Miks ainult pooleldi tõene? 20 aasta arv on 2019. aasta mudeliprognoos, mitte mõõdetud langus: kokkuvõte räägib toodangust, mis „väheneb poole võrra“, mitte toodangust, mis on lakanud. Me ei leidnud ühtki hilisemat kogu levilat hõlmavat loendust, mis seda kontrolliks.

Langus ei ole ka kõikjal ühesugune. 2017. aasta uuring viies Lääne-Etioopia ringkonnas leidis kolmes neist uuenevaid populatsioone, „teravas vastuolus kõigi varasemate uuringutega“. Autorid seostavad seda ettevaatlikult rohkemate sademete, väiksema häiringu ja nooremate metsadega.

Selle ikoonilise toote pikaajalise kättesaadavuse tagamiseks on kiiresti vaja kooskõlastatud kaitse- ja taastamistööd.

Nature Sustainability, „Frankincense in peril“, 2019

Millisest puust viirukit saadakse?

Perekonnast Boswellia, kuhu kuuluvad kuiva troopika puud ja põõsad, ning 2019. aasta uuringu järgi peamiselt ühest liigist, Boswellia papyrifera. 2019. aasta kokkuvõtte sõnul on viiruk „aromaatne vaik, mida saadakse Boswellia puude ja põõsaste looduslikest populatsioonidest“. Rahvusvahelise Metsandusuuringute Keskuse (Center for International Forestry Research, CIFOR) 2011. aasta viirukitootmise majandamisjuhend loeb perekonda umbes 20 liiki.

Juhtiv liik on aja jooksul vahetunud. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 1995. aasta aruanne märkis, et mõne allika järgi pärines Lähis-Ida olibanum peamiselt liikidelt Boswellia carteri ja Boswellia frereana Somaalias ning Boswellia sacra Lõuna-Araabias. Etioopia B. papyrifera oli siis väike allikas; 2017. aastaks nimetas Lääne-Etioopia uuring seda „ülemaailmselt kaubeldava viiruki peamiseks allikaks“. Ükski allikas, mida lugesime, ei anna kaubanduse osakaale.

CIFOR-i järgi võib Boswellia papyrifera kasvada 20 meetri kõrguseks ja selle välimine koor koorub õhukeste paberjate helvestena. KU Leuveni metsaökoloog Bart Muys kirjutas ajakirja Nature Sustainability kommentaaris, et need puud „näevad välja nagu tagurpidi pööratud juurestikud“. Liik kasvab järskudel kivistel nõlvadel kaheksas Aafrika riigis, Nigeeriast ja Kamerunist Etioopia ja Eritreani, nagu registreerivad nii CIFOR kui ka Kew botaanikaaia nimestik World Checklist of Vascular Plants.

Miks viirukipuud taanduvad?

Sest noored puud ei asenda vanu, mis surevad. 2019. aasta artikkel omistab taandumise metsadele avaldatavale „kasvanud rahvastiku survele“, mis toimib „veiste karjatamise, sagedaste põlengute ja hoolimatu vaigutamise kaudu“. Vaigutamine tähendab, et puu koorde lõigatakse haavad ja kogutakse välja immitsev vaik. Wageningeni pressiteade nimetab tõenäoliste põhjustena seda, et veised, kitsed ja kaamelid närivad puid, ning põletamist ja putukate massilist sigimist.

Varasemad välitööd mõõtsid selle pildi üksikuid osi:

Vaigutamise küsimuses lähevad uuringud lahku. 2012. aasta uuringu järgi on „ebatõenäoline, et taandumine on vaigukogumise tagajärg“, 2019. aasta artikkel aga loetleb hoolimatu vaigutamise põhjuste seas. Muys märgib, et 2019. aasta artikkel ei uurinud põhjusi otseselt, ja pakub välja ühe, mis võis jääda tähelepanuta: lehtedega okste raiumise veistele söödaks. Meie lugemise järgi nimetab iga tabelis olev uuring tuld ja karjatamist; vaigutamine nõrgestab puid (vt järgmist osa), kuid ükski neist ei näita, et see oleks noorte puude peamine pidur.

Survet lisab raadamine põllumaaks. CIFOR-i juhend viitab Loode-Etioopia Metema ringkonna ametile, mille teatel muudeti 2011. aastale eelnenud 20 kuni 30 aasta jooksul põllumaaks 303 180 hektarit B. papyrifera metsa.

Kuidas viirukit kogutakse?

Vaigutades: korjajad lõikavad koorde väikesed haavad ja korjavad hiljem kõvastunud vaigu ära. FAO kirjeldab tulemust:

Väljaimbuv piimjas vedelik kõvastub õhu käes tilkadeks ehk „pisarateks“, mille korjaja saab seejärel kergesti lahti võtta.

ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, Flavours and Fragrances of Plant Origin, 1995

CIFOR-i juhend kirjeldab, kuidas seda Etioopias tehakse. Vaigutajad töötavad kuival hooajal ja lõikavad umbes 1 kuni 2 cm kõrgused ning 1 kuni 1,5 cm laiused haavad, tavaliselt kolm haava tüve igale küljele, alates umbes 0,5 m kõrguselt maapinnast. Nad avavad haavu uuesti iga 15 kuni 20 päeva järel kuni vihmaperioodini, nii et ühte puud vaigutatakse 8 kuni 12 korda aastas. Tööriist on kirves või Põhja-Etioopias mingaf.

Saagid on väga erinevad. 2012. aasta uuring, mis hõlmas 500 puud neljas populatsioonis mõõtis keskmiseks saagiks 261 grammi puu kohta aastas, vahemikus 41 kuni 1829 grammi. Saak kasvas koos sisselõigete arvuga ainult seni, kuni neid oli 6 kuni 9, ja oli suurim umbes seitsmenda korjevooru paiku.

Vaigutamine läheb puule maksma. 2006. aasta uuring ajakirjas Journal of Applied Ecology leidis, et vaigutamata puud andsid kolm korda rohkem terveid ja täidetud seemneid kui vaigutatud puud. Idanevus ulatus vaigutamata puistutes üle 80 protsendi, vaigutatud puistutes jäi see alla 16 protsendi. CIFOR soovitab sõltuvalt tüve suurusest 6, 12 või 16 haava, vaigutamata seemnepuid ning paari vaigutusaasta järel 3 kuni 5 aastat puhkust.

Kas viirukipuud on ohustatud?

Mõni Boswellia liik on, kuid mitte need, mis annavad suurema osa viirukist, ning peamisel allikal puudub punase nimestiku hinnang. IUCN-i punase nimestiku 28. juuli 2026 andmestikus kuulub 17 hinnatud Boswellia liigist 13 ohustatud liikide kategooriatesse. Kew botaanikaaia levilaandmete järgi kasvab neist 13-st 10 ainult Socotra saarel (meie loendus).

Kõige olulisem on esimene rida. 2019. aastal kirjutas Muys, et autorid „esitavad veenvad argumendid“ liigi B. papyrifera ohualtiks liigitamiseks, kuid seitse aastat hiljem puudub andmestikus selle hinnang endiselt.

CITES-i liigiandmebaas Species+ ei näita CITES-i lisades ühtki Boswellia liiki. EL on aga alates 19. jaanuarist 2022 kandnud kõik Boswellia liigid oma eluslooduse kaubanduse eeskirjade D-lisasse komisjoni määrusega (EL) 2021/2280, et koguda kaubandusandmeid ja otsustada, kas hiljem võib olla vaja rangemat kaitset.

Nõukogu määrus (EÜ) nr 338/97 näeb D-lisa ette liikidele, mida „imporditakse ühendusse sellistes kogustes, et see õigustab järelevalvet“. Import tuleb piiril deklareerida impordist teatamisega. Kanne hõlmab kõiki osi ja saadusi peale seemnete, õietolmu ja „pakendatud ja jaemüügiks valmis lõpptoodete“. Komisjoni määrus (EL) 2026/1383 jättis kande 2026. aasta juunis kehtima.

Mida see parfüümi jaoks tähendab?

Parfüümi puhul langeb surve toorainele, mitte pudelile. FAO kirjutas 1995. aastal, et olibanumi peamine lõhnakasutus on põletamine viirukina usutalitustel. Väikesed kogused destilleeritakse parfümeeria jaoks palsamilõhnalisteks õlideks ning resinoidid ja absoluudid on kasutusel fiksaatoritena. Kompositsioonis kuulub viiruk põhja vaikude hulka, nagu selgitab meie juhend lõhnapüramiidi kohta, ja vaiguste lõhnade sekka.

Riiulil olev pudel jääb ELi kande alt välja, kuid selle vaik pärineb ikka loodusest. CIFOR kirjutas 2011. aastal, et viirukit „toodetakse puu looduslikest populatsioonidest“. 2019. aasta autorite abinõud (kariloomade eest piiratud alad, tuletõkkeribad, istutamine ja säästlikum vaigutamine) on kõik suunatud just nendele metsadele. Muys pakkus, et parfüümitööstus saaks aidata ökosertifitseerimise standardite ja looduskaitsefondide kaudu.

Teine surve all olev looduslik tooraine on muskushirve muskus. Kui kaugele kirjapandud retseptid ulatuvad, näitab lugu Tapputist ja vanimast dateeritud parfüümiretseptist, mis nimetab oma valmistajat. Teisi levinud väiteid kontrollime artiklis parfüümimüüdid ja faktid.