Kuidas Coty 1907. aasta tellimus tegi René Lalique'ist klaasimeistri

René Lalique oli tunnustatud juveliir, enne kui klaas tegi ta kuulsaks. Parfüüm muutis tema ametit ja tema loomingule pühendatud muuseum nimetab kliendi, kellest kõik algas: François Coty. Meie allikatega parfüümi ajaloo ajatelg näitab, kuhu see pööre pikemas loos paigutub.

Kellele Lalique parfüümipudeleid tegi?

Esmalt François Cotyle, seejärel paljudele oma aja tuntuimatele parfüümimajadele. Musée Lalique ütleb oma 2025. aasta lehel parfüümi L'Effleurt pudelitest, et ta kujundas Cotyle „umbes kakskümmend või rohkemgi parfüümipudelit“. Muuseumi parfüümipudelite galerii leht nimetab järgnenute seas majad Houbigant, Molinard, d'Orsay, Roger&Gallet ja Worth.

Kaks neist tellimustest on muuseumi märkmetes dateeritud. Worth tõi oma esimese parfüümi Dans la nuit turule 1920. aastal ja tellis neli aastat hiljem Lalique'i flakooni: muuseum dateerib mudeli 1924. aastasse. 1849. aastal Grasse'is asutatud Molinard palus Lalique'ilt pudelit parfüümile Calendal; see 1927. aasta kujundus tuli turule 1928. aasta kevadel.

Perekond jätkas parfüümidega tööd ka pärast René Lalique'i. Tema poeg Marc kujundas Nina Ricci parfüümi L'Air du Temps pudeli, ütleb muuseumi Marc Lalique'i leht. Alsace'i galeriis on praegu väljas 230 Lalique'i parfüümipudelit ja puudritoosi.

Kuidas Coty ja Lalique koostööd alustasid?

Coty nägi Lalique'i töid ja palus tal hakata kujundama parfüümidele; maja enda arvestuse järgi juhtus see 1907. aastal. Lalique'i ajalooleht Story of Lalique paigutab koostöö alguse 1907. aastasse ja ütleb, et Cotyle meeldisid Lalique'i kujundused nii väga, et ta palus tal parfüümitööstusele töötada. Kaks aastat varem oli Lalique avanud Pariisis aadressil 24 Place Vendôme kaupluse, kus ta näitas oma ehete kõrval Clairefontaine'i töökojas valminud klaasesemeid.

Täpne aasta ja see, kas esimene töö oli etikett või pudel, sõltub allikast:

Kõige tugevamad tõendid esimese eseme kohta annavad kaks muuseumi, sest nad kirjeldavad dateeritud esemeid, mis on nende kogus või väljapanekus. Koos majaga osutavad nad kohtumisele või palvele 1907. aastal ja esimestele kujundustele 1908. aastal. Komisjoni pakutud 1906 on erand: komisjon kasutab ettevaatlikku sõna „arvatavasti“ ja viitab 1977. aasta kataloogi kaudu 1919. aasta Pariisi kunstiajakirjale.

Selles, milline parfüüm oli esimene, muuseumid siiski lahknevad. V&A kirje Cyclameni pudeli kohta ütleb, et esimene kujundus tehti parfüümile Cyclamen. Musée Lalique'i 2025. aasta leht nimetab L'Effleurt'i pudelit „René Lalique'i esimeseks sammuks parfüümimaailma“ ja muuseumi L'Effleurt'i väljapaneku leht ütleb, et see töö algas 1908. aastal etiketina. Ühes on nad ühel meelel: Coty esimesed pudelid valmistas Baccarat, mitte Lalique.

Baccarat on jõudnud ka rekordiraamatusse: Guinness World Recordsi sõnul esitleti parfüümi, millel on maailma kõige kallima parfüümi Guinnessi tiitel, „Baccarat' kristallflakoonis“.

Miks Coty tahtis ilusaid pudeleid?

Ta näib olevat uskunud, et pakend aitab parfüümi müüa. Mälestiste kaitse komisjoni 1985. aasta aruanne tsiteerib Coty 1906. aasta kirjutist, mille järgi naine peaks saama parima toote, esitatuna „täiuslikus pakendis (kaunilt lihtsas, kuid laitmatu maitsega)“ ja „mõistliku hinnaga“. Aruanne võttis selle rea 1977. aasta kollektsionääride teejuhist, mille allikaid see nimetab „mitte eriti täpseteks“.

Coty sündis nimega Joseph Marie François Spoturno. Coty pärandilehe sõnul asutas ta oma parfüümimaja Pariisis nime all, mis oli võetud tema ema neiupõlvenimest Coti, kus i oli asendatud y-ga. Lalique'i ajalugu võtab kokku, mida koostöö andis:

Nende ühistöö muutis parfüümitööstust pöördeliselt ja võimaldas esimest korda pakkuda parfüüme ilusates pudelites taskukohase hinnaga.

Lalique, Story of Lalique

Muuseum rõhutab disaini. Lalique valmistas iga pudeli kindla parfüümi jaoks, nii et pakendil oli „otsene sümboolne seos sisuga“, mis oli tööstuses esmakordne, ütleb muuseumi René Lalique'i leht. Parfüümile L'Effleurt, mille nimi tuleb muuseumi arvates tõenäoliselt sõnadest fleurs (lilled), effluve (lõhn) või effleurer (kergelt riivama), joonistas ta läbikumava figuuri, mis hõljub „nagu lõhnav udu“. Tema enda versiooni korgil oli kaks tsikaadi. Teine oma looga pudel on Guerlaini mesilaspudel Kölni veele Eau de Cologne Impériale.

Kuidas parfüüm tegi juveliirist klaasimeistri?

See andis tema klaasile nii suure kliendi, et oli vaja tehast. V&A sõnul rentis Lalique „Coty tellimusele toetudes“ 1908. aasta sügisel Combs-la-Ville'is Seine-et-Marne'i departemangus klaasitehase ja ostis selle 1913. aastal. Musée Lalique'i sõnul innustas kohtumine Cotyga teda „leidma tehnikaid masstootmise alustamiseks“ ja ta patenteeris neist mitu, nende seas viisi klaasi korraga vormi puhuda ja pressida.

Klaas ise ei olnud talle uus. Maja sõnul õppis ta Pariisi juveliiri Louis Aucoci juures ja kujundas ehteid sellistele juveelimajadele nagu Cartier ja Boucheron, enne kui võttis 1885. aastal üle oma töökoja. 1890. aastateks kasutas ta klaasi ja emaili kulla, opaalide, teemantide ja pärlite kõrval. Komisjon dateerib tema täieliku lahkumise juveelikunstist umbes 1910. aastasse.

Koostöö Cotyga osutus võimsaks hüppelauaks Lalique'i karjäärile klaasimeistrina ja tähistas ka tema üleminekut tööstuslikule klaasitootmisele.

Musée Lalique, parfüümipudel L'Effleurt

1921. aastal otsustas ta muuseumi sõnul ehitada uue klaasitehase Wingen-sur-Moderisse Alsace'i Põhja-Vogeesides; maja dateerib esimese toodangu 1922. aastasse. Lalique'i ajalugu nimetab teda juugendi meisterjuveliiriks, kellest pidi „saama art déco klaasimeister“.

Mida Lalique tegi Coty jaoks New Yorgis?

Aknad. 1910. aastal rentis Coty oma Ameerika peakorteriks kogu hoone aadressil 714 Fifth Avenue ja tellis peagi Lalique'ilt klaasaknad hoone kolmandale kuni viiendale korrusele, ütleb mälestiste kaitse komisjon. Komisjoni andmetel „pärinevad need arvatavasti 1912. aastast“; aruanne kirjeldab põimuvate viinapuuväätide ja tulpide mustrit ning nimetab aknaid „New Yorgis ainulaadseteks“. Komisjon kuulutas endise Coty hoone mälestiseks 29. jaanuaril 1985.

Muuseumi 2025. aasta leht kirjeldab sama tellimust kui kolme korruse kõrgust valgest pressklaasist akent lillevanikutega ning lisaks moonimotiividega seinapaneele. Leht lisab, et „hiljem tegi konflikt kahe mehe koostööle lõpu“. Kuupäeva ega põhjust leht ei nimeta ja ükski meie loetud allikas neid ei too.

Millal hakkas Lalique ise parfüümi valmistama?

1992. aastal, kui René Lalique'i lapselaps Marie-Claude lõi lõhna Lalique de Lalique; sama aasta annab maja Lalique Parfumsi alguseks. Meie arvutuse järgi oli see 85 aastat pärast 1907. aastat, mille maja annab Coty koostöö alguseks. Muuseumi Marie-Claude Lalique'i leht võtab muutuse kokku: „René Lalique oli andnud parfüümile kuvandi; Marie-Claude otsis uusi lõhnu.“

Enne kui firma perekonnast välja läks, juhtisid seda veel kaks põlvkonda. Marc Lalique võttis juhtimise üle isa surma järel 1945. aastal ja viis maja 1950. aastate alguses klaasilt kristallile; muuseumi kristalligalerii leht selgitab, et kristallis peab olema vähemalt 24% pliioksiidi. Marie-Claude, kes juhtis firmat alates 1977. aastast, müüs selle 1994. aastal kontsernile Pochet Group. 2008. aastal ostis Lalique'i maja sõnul Šveitsi kontsern Art & Fragrance, mille nimi on alates 2016. aastast Lalique Group.

Zürichis asuv kontsern tegutseb nüüd oma pressilehe sõnul nii „parfüümide ja kosmeetika“ kui ka kristalli vallas. Kogu Lalique'i kristall valmib endiselt Wingen-sur-Moderis, kus 1. juulil 2011 avati kohalike ja piirkondlike omavalitsuste hallatav Musée Lalique. Meie kaanel olev pudel on tänapäevane Lalique'i parfüüm Encre Noire, mitte Coty ese; maja sõnul inspireeris selle pudelit René Lalique'i 1913. aastal kujundatud tindipott „Biches“. Tänastel riiulitel olevate parfüümide puhul tuvastab meie parfüümiskanner pudeli ühe foto järgi.

Coty ettevõte elab edasi nime all Coty Inc. Oma 2018. aasta pressiteates CK One'i kampaania kohta nimetas ettevõte Calvin Klein Fragrancesi „Coty Inc. divisjoniks“.