Miks sai Grasse'ist parfüümipealinn: parkalid, kindad ja üks legend

Prantsusmaa turismileht France.fr nimetab Cannes'ist põhja pool mäenõlval asuvat Grasse'i „maailma parfüümipealinnaks“. Selle tiitli taga olev kaubandus kasvas välja linna parkimistöökodadest ning Grasse'i lugu on üks peatükk meie allikatega kontrollitud parfüümi ajaloos.

Miks on Grasse maailma parfüümipealinn?

Grasse koondab endiselt ühte paika parfüümi valmistamise kõik kolm etappi: taimede kasvatamise, looduslike toorainete töötlemise ja parfüümi komponeerimise. UNESCO kanne Grasse'i parfüümioskuste kohta nimetab just need kolm. Prantsusmaa vaimse kultuuripärandi nimistu jaoks koostatud 2014. aasta kirje nende oskuste kohta ütleb, et selle autorid ei tea ühtki teist piirkonda, kus oleksid koos kõik kolm.

Kasuks tuli geograafia. Pariisi parfüümimuuseumi Musée du Parfum kirjutatud Grasse'i ajalugu toob välja lõunamaise päikese, pehme Vahemere õhu, kõrgusest tulenevad jahedad ööd ja rohked ojad. See muuseum kuulub 1926. aastal Grasse'is asutatud parfüümimajale. France.fr paigutab linna mäenõlvale Cannes'ist umbes 20 kilomeetri kaugusele, kus see tõuseb 100 meetrilt 1000 meetrini.

Kas Grasse lõhnas tõesti naha järele?

Grasse'i parkimistöökojad küll: 2014. aasta nimistukirje järgi oli linn tänu rohketele allikatele ja looduslikele aroomitaimedele parkimise poolest kuulus juba keskajal. Musée du Parfum dateerib sealse suure parkimistööstuse 15. sajandisse ja ütleb, et see tõi linnale kuulsuse üle Euroopa. Pariisi muuseum lisab, et Grasse'i nahk oli tuntud oma kvaliteedi ja rohelise varjundi poolest, mille see sai mürdileotises.

France.fr omistab lõhnastatud nahkkinnaste idee ühele kohalikule parkalile. Too tahtis jagu saada sellest, mida sama artikli prantsuskeelne versioon nimetab „la forte odeur des peaux“ ehk nahkade tugevaks lõhnaks.

Mis olid lõhnastatud kindad?

Lõhnastatud kindad olid nahkkindad, millele lisati lõhna, et varjata pargitud naha haisu, ning muuseumi Musée du Parfum sõnul olid need mõnda aega moes. Prantsusmaa taotlustoimik UNESCO-le selgitab, miks parkimislinn lõhna vajas:

...käsitööndusharu, kus pikka aega domineeris nahaparkimine, mis nõudis aromaatseid koostisosi nahkade töötlemiseks ja valmistatud kinnaste lõhnastamiseks.

Prantsusmaa, taotlustoimik nr 01207 UNESCO-le (nimekirja kandmiseks 2018. aastal)

Kindsepp-parfümeerid leidsid vajalikud essentsid käe-jala juurest, ütleb nimistukirje. Looduslikke taimi destilleerinud talupojad andsid neile peaaegu kogu oma toodangu. Nende hulgas olid Itaalia Rivieralt pärit metsik apelsin, lavendel, cassie (mimoosi sugulane), mürt ja mastiksipuu.

Kinnaste valmistamine nõudis oskusi: sama kirje järgi õppis kindsepp-parfümeerist meister neli aastat õpipoisina ja veel kolm aastat sellina. Muuseumi Musée du Parfum järgi andis kasvav nõudlus lõhnastatud nahkade järele hoogu linna kasvule ja jõukusele.

Kas Catherine de' Medici tegi Grasse'i kuulsaks?

Catherine de' Medici osa Grasse'i tõusus on legend: Pariisi Musée du Parfum ütleb, et ükski dokument ei kinnita tegelikult tema külaskäiku linna. France.fr-i versioonis kinkis üks kohalik parkal kuningannale paari lõhnastatud kindaid ja kuninganna oli kohe võlutud. Seejärel jõudis mood sama allika järgi õukonda ja kõrgseltskonda ning tellimusi hakkas sadama.

Pariisi muuseum jutustab lugu tingivas kõneviisis: lõhnastatud kinnastest lugu pidanud kuninganna olevat ühe viibimise ajal soovitanud Firenze võtteid ja nii olevat linn parfüümi poole pöördunud. Seejärel lisab muuseum:

Il n'existe toutefois aucune documentation attestant véritablement de la visite de la reine de France à Grasse.

Musée du Parfum, Pariis, „Histoire de Grasse, des tanneurs aux parfumeurs“, 19. oktoober 2018

Eesti keeles: ükski dokument ei kinnita tegelikult Prantsusmaa kuninganna külaskäiku Grasse'i (meie tõlge). Muuseum kahtleb ka teises loos, mille järgi tõi Firenze moe lõhnastatud naha järele Grasse'i üks itaallane: kui sellest oleks piisanud, küsib muuseum, miks siis teised parkimislinnad sama teed ei läinud?

Ükski ametlikum allikas kingilugu ei toeta. France.fr ei viita selle puhul ühelegi allikale ning UNESCO tekstid ja 2014. aasta nimistukirje ei maini kuningannat kordagi. Need seletavad muutust kohalike taimede ja nahakaubanduse vajadustega. Meie hinnang: legend, selles tähenduses, mida kasutab meie parfüümimüütide juhend. Ükski dokument ei paiguta kuningannat Grasse'i ja seepärast lööb meie Eau Facts video loole templi „tõendamata“.

Kuidas jõudis Grasse kinnastelt parfüümini?

Grasse liikus kinnastelt parfüümile 16. ja 18. sajandi vahel, kui kindsepp-parfümeerid (gantiers-parfumeurs) tulid parkalite asemele ja loobusid seejärel nahast, ütleb 2014. aasta nimistukirje. Grasse'i avalik parfüümimuuseum Musée International de la Parfumerie (MIP) on oma parfüümioskusi tutvustaval lehel samal seisukohal. Selle sõnul said kohalike essentsidega oma nahka lõhnastanud parkalitest järk-järgult parfümeerid.

Ei Musée du Parfum ega nimistukirje viita oma jasmiinidaatumi puhul ühelegi dokumendile, nii et toome ära mõlemad. Prantsusmaa riikliku nimistu jaoks koostatud kirje on neist kahest ametlikum.

Musée du Parfum ütleb, et Louis XIII lõi kindsepp-parfümeeride meistrite tsunfti 1614. aastal. Alfred Franklini 1884. aasta ajalugu Pariisi kindsepp-parfümeeridest, mis tugineb algdokumentidele, näitab vanemat ametit. Linna kindsepadel oli keskaegne põhikiri ja 1614. aasta jaanuari patentkiri lubas neil nimetada end ka parfümeerideks; uus põhikiri järgnes 1656. aasta märtsis. Grasse'i 1724. aasta põhikirja me ei leidnud.

Mille UNESCO Grasse'is nimekirja kandis?

UNESCO kandis nimekirja oskused, mitte paiga: parfüümitaimede kasvatamise, looduslike toorainete tundmise ja töötlemise ning parfüümi komponeerimise kunsti Pays de Grasse'is. Prantsusmaa kultuuriministeeriumi teatel kandis UNESCO valitsustevaheline komitee need nimekirja 28. novembril 2018 ning UNESCO otsus 13.COM 10.B.14 märgib, et Prantsusmaa enda nimistus olid need olnud juba alates 2014. aastast.

Taotlus tõstab esile mairoosi ja Grasse'i jasmiini kui kohalikke, sealse kasvukeskkonnaga kohanenud sorte. See loetleb kolm meetodit: hüdrauliline destilleerimine, enfleurage (ekstraheerimine rasvadega) ja ekstraheerimine lahustitega. Enfleurage'i kohta hoiatab taotlus, et see „näib olevat kõige ohustatum“.

Teadmised kanduvad edasi aeglaselt: taotluse järgi kulub destilleerimisjuhi väljaõppeks hinnanguliselt seitse aastat ja kümme aastat, enne kui parfümeer on päriselt töövalmis. Suurem osa sellest õpitakse endiselt parfüümiettevõtetes, koolide (näiteks Grasse Institute of Perfumery) kõrval. Kuidas Jean Carles oma õpilasi koolitas, kirjeldab lugu Jean Carles'i meetodist.

Toimik nimetab ka MIP-i, mida muuseumi tutvustusleht kirjeldab avaliku muuseumina, mis kannab tiitlit Musée de France. Muuseum avati 1989. aasta jaanuaris ja selle parfüümitaimede kollektsioon asub aedades Mouans-Sartoux's.

Millised parfüümid kasutavad Grasse'i lilli?

Kõige selgem näide on Chanel N°5 (No. 5): Chaneli leht parfüümi N°5 Parfum kohta ütleb, et selle tipunoodid, „neroli Grasse'ist“, sulanduvad „mairoosi ja jasmiiniga Grasse'ist“. MIP lisab, et mairoos (Rosa centifolia) püsib Grasse'i ümbruses osaliselt tänu Chaneli ja linnas Pégomas tegutseva ettevõtte koostööle. Parfüümi müügilegendi paneme proovile artiklis kas Chanel N°5 on kõigi aegade enimmüüdud parfüüm.

Teine näide on Louis Vuittoni Heures d'Absence. Louis Vuittoni artikli järgi on see saanud nime maja esimese, 1927. aasta parfüümi järgi; selle loo jutustame artiklis Louis Vuittoni esimene parfüüm. Parfüümi USA tooteleht nimetab 2026. aasta juuni arhiivikoopias kolm peamist nooti, centifolia-roosi, jasmiini ja mimoosi, igaüht „Grasse'ist“. LVMH-i pressiteate järgi avasid Louis Vuitton ja Dior 2016. aasta septembris Grasse'i südames restaureeritud provansi maamaja (bastide) Les Fontaines Parfumées. Seal asuvad kahe maja peaparfümeeride loometöökojad. Selliste lillede ümber ehitatud parfüümid kuuluvad lilleliste lõhnade perekonda.

MIP-i sõnul on Grasse'i enda saak praegu väike. Muuseumi leht parfüümitaimede kollektsiooni kohta dateerib linna hiilgeaja 20. sajandi esimesse poolde, mil suur osa sellest, mida tehased töötlesid, kasvas kohapeal. Lehe sõnul ostsid rahvusvahelised kontsernid alates 1960. aastatest Grasse'i tehaseid ning nende sünteetilised ained olid väga ahvatleva hinnaga.

Linna tähtsaim lill, jasmiin, kolis välismaale. MIP märgib, et korjamine on tootmisahela kõige kulukam osa. 1970. ja 1980. aastatel levis ehitus põllumaale ning jasmiinikasvatus kolis Egiptusesse Niiluse deltasse ja seejärel Lõuna-Indiasse. MIP-i dateerimata lehe sõnul annavad need kaks riiki praegu umbes 90 protsenti maailma parfüümijasmiinist, enam-vähem võrdsetes osades.

MIP kirjutab, et 20. sajandi alguses töödeldi tuhandeid tonne lilli. 2000. aastal oli alles mõnikümmend tonni 40 hektarilt, kus kasvasid jasmiin, roos, tuberoos, kannike ja mimoos. LVMH-i 2016. aasta pressiteates on Grasse'i parfüümilillede toodanguks märgitud „ainult 30 tonni 40 hektari kohta“.

Oskused elasid põllud üle. MIP lisab, et noored kasvatajad, enamasti perekonna maa pärijad, võitlevad traditsiooni säilimise eest. Taotlus nimetab Grasse'i jasmiinifestivali Jasminade suureks suvesündmuseks.