Parfüümi ajalugu: allikatega ajajoon Vana-Egiptusest tänapäevani

Parfüüm on vanem kui ükski nimi, mida sellega seostatakse. Parfüümi ajaloo vanimad dateeritud jäljed selles ülevaates on Egiptuse püramiiditekstides nimetatud lõhn (esimesed tekstid raiuti 24. sajandil eKr) ja Mesopotaamia töökoda, millest on teada juhataja, mitte retsept ega selle autor. Ka esimene retsept, mis kannab valmistaja nime, on kopeeritud varasemalt tahvlilt. Sealt kulgeb lugu Firenze apteegi, Grasse'i parkalite, Kölni vee ja moemajade kaudu tänapäeva reeglite, toorainete ja omanikeni ning lehekülje lõpetab kuupäevadega tabel.

Kui vana on parfümeeria?

Siin esitatud dateeritud tõendite järgi ulatub parfümeeria vähemalt Egiptuse Vana riigi aega. UCLA Encyclopedia of Egyptology ütleb, et lõhna nimega kyphi mainitakse juba püramiiditekstides, ja Metropolitani kunstimuuseum kirjutab, et kuningas Unis, kes valitses umbes 2353 kuni 2323 eKr, lasi selliseid tekste raiuda oma püramiidi sisse, nagu tegid ka kõik hilisemad Vana riigi kuningad.

Mesopotaamias kuulus selle ajajoone vanim parfümeeritöökoda Larsa kuningriigi halduse juurde Isini ja Larsa ajastul, mis kestis Metropolitani muuseumi dateeringu järgi umbes 2000 kuni 1750 eKr. Robert Middeke-Conlin uuris Larsa lõhnaainete kaubandust ajakirjas Cuneiform Digital Library Journal. Ta näitab, et ametnik nimega Lipit-Irra oli kuningas Sumueli viiendaks valitsusaastaks tõusnud selle töökoja juhiks.

Selle ajajoone esimene retsept, mis nimetab oma valmistajat, pärineb Assurist tänapäeva Põhja-Iraagi alalt. Savitahvel, mida tuntakse nime all KAR 220, kirjeldab lõhnastatud pilliroo-õli valmistamist ning selle lõpuread ehk kolofon omistavad meetodi naisele nimega Tappūti-Bēlat-ēkalle. Lõpuread on dateeritud ametniku järgi, kes andis aastale oma nime: Šunu-qardū. Projekt Archival Texts of the Middle Assyrian Period paigutab tema aasta olenevalt kronoloogiast 1239. või 1229. aastasse eKr ja nimetab oma nimekirja esialgseks. Meie arvutuse järgi on see vähemalt 500 aastat pärast Isini ja Larsa ajastu lõppu.

Lõhnaõli valmistamine ... kuninga pea jaoks, kopeeritud (tahvlilt) lõhnaõlivalmistaja Tappūti-Bēlat-ēkalle juhendi järgi.

KAR 220, kolofon, Jacob Jan de Ridderi 2021. aasta ingliskeelse tõlke järgi ORACC-is (CC BY-SA 3.0)

Tema meetod oli leotamine, kuumutamine ja kurnamine, mitte destilleerimine. KAR 220 ORACC-i tõlkes seisavad lõhnaained üleöö vees ja vedelik kurnatakse riide kaudu ühest anumast teise. UCL Pressile 2023. aastal kirjutatud peatükis selgitab Eduardo Escobar, et 20 kurnamisega saadi kaubanduslik kvaliteet, 40-ga aga õli, mis oli „kuningale vääriline“. Ta märgib ka, et Tapputit „kiidetakse ajaloo esimeseks keemikuks“, ja tema peatükk palub lugejal selle tiitli kitsaskohti kaaluda.

Egiptusest on teada ka vanem retsept. Papyrus Ebers on meditsiiniline papüürusrull, mille Leipzigi ülikooli raamatukogu dateerib 16. sajandi eKr viimasesse veerandisse, ja UCLA entsüklopeedia sõnul on selles kyphi retsept. Kyphi egiptusekeelne nimi tähendas „suitsutamiseks mõeldud ainet“. Seega ei ole Tapputi retsept vanim parfüümiretsept. See on selle ajajoone vanim retsept, mis nimetab oma valmistajat, ja just seda tõendit uurib meie artikkel Tapputist.

Kes valmistas parfüümi keskajal ja renessansiajal?

Selles ajajoones tuli keskaegne parfüüm kahelt elukutselt, mille põhitöö oli alguses hoopis muu: mungad valmistasid ravimeid ja parkalid kindaid. Firenzes arvestab Santa Maria Novella oma järjepidevust 1221. aastast. Sel aastal said kaksteist dominiiklasest munka kasutusõiguse maa-alale vahetult väljaspool linna sisemist müüri ja rajasid sinna Orto dei Semplici, ravimtaimeaia oma kloostrihaigla jaoks. Varaseim kinnitatud teade sealsetest lõhnatoodetest on lõhnavete müük 1381. aastal; nende hulgas oli Acqua di Rose.

Võõrastele avati apteek palju hiljem. Maja sõnul hääletas konvendi nõukogu 15. oktoobril 1612 avaliku apteegi rajamise poolt. Museo Galileo kinnitab, et apteek „sündis ametlikult 1612. aastal“, ja nimetab selle lõhnade esimeseks dokumenteeritud aastaks 1381. Seepärast on ühel majal kaks asutamisaastat: 1221 tähistab munkade algust ja 1612 avalikku poodi.

Grasse oli nahalinn enne, kui temast sai parfüümilinn. Pariisi Musée du Parfum kirjutab, et suur parkimistööstus tegi Grasse'i 15. sajandil kuulsaks üle Euroopa. Moes olid lõhnastatud kindad, mis varjasid pargitud naha haisu, ning linn pühendus lõhnastatud nahkadele, kuni parfümeeriast sai järk-järgult tema vabrikute ainus töö. UNESCO kandis Pays de Grasse'i parfüümioskused 2018. aastal vaimse kultuuripärandi nimekirja. Nimekirja kanne dateerib need „vähemalt kuueteistkümnendasse sajandisse“ ja paigutab nad käsitööndusse, „kus pikka aega domineeris nahaparkimine“.

Populaarne lugu omistab selle muutuse Catherine de' Medicile, kes olevat linna külastanud. Muuseum jutustab seda tingivas kõneviisis ja lisab, et ükski dokument ei tõenda tegelikult kuninganna külaskäiku Grasse'i. See jääb legendiks.

Mis muutus parfüümis aastatel 1700 kuni 1900?

Parfüümist sai kaubamärgiga toode. Saksamaa patendi- ja kaubamärgiameti DPMA järgi asutas Giovanni Battista Farina oma firma Kölnis 13. juulil 1709. Ameti kirjelduse järgi müüs firma peamiselt moekaupu, kuni 1714. aastal liitus tema noorem vend Johann Maria. Seejärel töötas Johann Maria välja lõhnavee, mille aluseks olid muskuse asemel bergamott, sidrun ja apelsin, ning andis sellele hiljem nimeks Eau de Cologne. Farina enda ajalookirjeldus paigutab kõik selle 1709. aastasse ning nimetab Johann Mariat nii asutajaks kui ka lõhna loojaks. Sama kirjeldus ütleb, et tema lõhn ühendas esimesena bergamoti ja teised tsitruseõlid puhta alkoholiga ning et Eau de Cologne „tähistab moodsa parfümeeria algust“. Kuupäevades järgime DPMA-d: see on riigiasutus ja tema kirjeldus on üksikasjalikum.

Enam kui kolm sajandit tegutsenud firmat peetakse arvatavasti maailma vanimaks siiani tegutsevaks parfüümivabrikuks.

Deutsches Patent- und Markenamt, „World's oldest perfume manufacturer“

Väide on ettevaatlik ja piirdub vabrikutega: Santa Maria Novellal, mida Museo Galileo loeb vanimate tegutsevate apteekide hulka, on andmeid lõhnade valmistamisest alates 1381. aastast.

Lõhn levis kaugele. DPMA sõnul valitses Kölni vesi parfüümiturgu vähemalt 19. sajandi lõpuni. Fondation Napoléon kirjeldab, kuidas Napoleoni pärast vanni ja habemeajamist sellega hõõruti, kuid valmistajat ei nimeta; Farina loeb keisri oma truude klientide hulka.

Järele tulid jäljendajad. 20. septembril 1805 ilmunud ajalehekuulutuses teatas algne maja, et konkurent Wilhelm Mülhens oli „ostnud“ teise Farina nime. DPMA andmetel keelati Mülhensi firmal 1873. aastal lõpuks kasutada oma ärinimes sõna „Farina“; sellest ajast peale on ärinimes olnud Glockengasse No. 4711.

Neil kahel sajandil said kuju ka teised tänini tegutsevad majad ning nende kuupäevi kontrollib meie ülevaade vanimatest parfüümimajadest. Floris ütleb, et hakkas 1730. aastal Londoni linnaosas St James's müüma parfüümi, kamme ja raseerimistarbeid. Maja esimene õuetarnija tiitel (1820) nimetas selle kuningas George IV siledaotsaliste kammide valmistajaks („Smooth Pointed Comb Maker“). Hermès alustas 1837. aastal Pariisis rakmetöökojana, ütleb maja 2021. aasta universaalne registreerimisdokument. W Magazine kirjutab, et 1853. aastal lõi Guerlain keisrinna Eugénie ja Napoleon III pulmadeks Eau de Cologne Impériale'i.

Keemia jõudis parfüümi enne 1900. aastat. Osmothèque ütleb, et kumariin eraldati tonkaoast 1820. aastal ja keemik William Perkin valmistas selle esimest korda sünteetiliselt 1868. aastal. Houbiganti parfümeer ja kaasomanik Paul Parquet kasutas kumariini lõhnas Fougère Royale, mis andis nime fougère-perekonnale; seda perekonda kirjeldab meie lõhnaperekondade juhend. Houbigant ja ajakirja Perfumer & Flavorist 1994. aasta artikkel dateerivad selle 1882. aastasse, Osmothèque aga 1884. aastasse. Meie kasutame aastat 1882, mida jagavad kaks allikat, neist üks on maja ise. 1994. aasta artikkel lisab, et Fougère Royale'i kasutati esmalt seebis.

Millal hakkasid moemajad parfüümi tegema?

Moemajad hakkasid parfüümi tegema hiljemalt 1911. aastal, kui lähtuda rekordist, mida peab Guinness World Records: see nimetab esimeseks disainerparfüümiks Nuit Persane'i, mille moelooja Paul Poiret tõi samal aastal Pariisis turule. Selles ajajoones järgnevad moemajad alates 1921. aastast: kõigepealt Chaneli N°5, seejärel Louis Vuittoni, Diori ja Hermèsi esimesed parfüümid.

Juba enne Poiret'd oli üks juveliir pöördunud parfüümipudelite poole. Lalique dateerib 1907. aastasse koostöö alguse parfümeer François Cotyga, kellele René Lalique'i kujundused avaldasid nii suurt muljet, et ta palus Lalique'il parfüümi heaks töötada. Victoria ja Alberti muuseum (V&A) ütleb, et Coty tellis Lalique'ilt parfüümipudelite kujundusi esimest korda 1908. aastal, ja Musée Lalique nimetab koostööd „võimsaks hüppelauaks“ Lalique'i klaasimeistrikarjäärile.

Chaneli N°5 tootelehe järgi palus Gabrielle Chanel 1921. aastal parfümeer Ernest Beaux'lt naistelõhna. Ta valis viienda proovi, mille Beaux valmistas, ja nimetas selle N°5-ks (Chanel No. 5); maja omistab Beaux'le aldehüüdide „enneolematu kasutuse“. Me ei leidnud ühtki avalikku kogu ajaloo müüginumbrit, mis toetaks väidet, et N°5 on läbi aegade enimmüüdud parfüüm. LVMH 2024. aasta majandustulemuste teade ütles, et Diori Sauvage „püsis maailma enimmüüdud lõhnana“; 2025. aasta tulemuste teade, avaldatud 27. jaanuaril 2026, ütleb, et see „püsis maailma enimmüüdud meestelõhnana“.

Louis Vuitton tõi oma esimese parfüümi Heures d'Absence turule 1927. aastal ja nimetas selle perekonna maamaja järgi Seine-et-Marne'i departemangus. Maja sõnul on „algne valem ammu kadunud“.

LVMH sõnul loodi maja esimene lõhn Miss Dior 1947. aastal ja selle inspireeris Christian Diori õde Catherine. Muuseumi Pritzker Military Museum and Library avaldatud raamatuessee ütleb, et Catherine kuulus vastupanuvõrgustikku F2 hiljemalt 1941. aasta novembrist, kuid tema vastupanuliikumise teenistuslehe järgi algas tema teenistus F2-s 1. juulil 1943. Essee lisab, et ta arreteeriti 6. juulil 1944 ning ta elas üle Ravensbrücki ja teised laagrid. Kui ta 28. mail 1945 Prantsusmaale naasis, oli ta nii kurnatud, et vend ei tundnud teda ära.

Hermèsil kulus oma esimese parfüümini, Edmond Roudnitska loodud Eau d'Hermèsini, 114 aastat; see on meie arvutus maja enda aastaarvude 1837 ja 1951 põhjal. Maja tooteleht ütleb, et lõhn meenutab „Hermèsi koti sisemust, kuhu on jäänud hõljuma parfüümi aroom“. Hiljem tuli Calvin Kleini CK One, mis Coty sõnul jõudis turule 1994. aastal Tower Recordsi poes. Selle mattklaasist pudeli kujundanud Fabien Baron rääkis ajakirjale System Magazine, et andis sellele keeratava korgi, „täpselt nagu koolapudelil“. Meie ülevaade moemajade esimestest parfüümidest võrdleb neid.

Millised molekulid ja ninad muutsid parfüümi pärast 1900. aastat?

Esile tõusevad mõned ained ja õpetajad: aldehüüdid N°5-s, Hedione, Iso E Super ja Jean Carles'i viis ninasid välja õpetada. Roure'i parfümeer Carles asutas 1946. aastal parfümeeriakooli, mis kuulub nüüd Givaudanile. Tema meetod, mis „rühmitas toorained sarnasuse ja kontrasti järgi, on endiselt parfümeeriaõppe standard“, ütleb Givaudan. Sama lehekülg omistab talle algse Miss Diori.

Hedione näitab, et molekul ei pea ise tugevalt lõhnama, et olla tähtis. Seda tootva Firmenichi sõnul avastas selle 1958. aastal üks ettevõtte teadlastest. Ettevõte lisab, et Hedione „ei pruugi lõhna tugevust suurendada, kuid annab sellele kohalolu, märgatavust ja levikut“. Bristoli ülikooli molekulitutvustus dateerib avastuse 1959. aastasse ja toob ära kogused. Edmond Roudnitska pani 1966. aastal Diori Eau Sauvage'i 2,5% Hedione'i, kui see oli veel kallis; brändi Comme des Garçons Odeur 53 kasutas 1998. aastal 65%.

Üks 2019. aasta keemiaülevaade dateerib Iso E Superi 1972. aastasse ning Molecule 01, ainult sellest koosneva parfüümi, loomise 2005. aastasse; parfüümimaja Escentric Molecules ajaveeb ütleb aga, et Molecule 01 tuli turule 2006. aastal. Maja korduma kippuvate küsimuste leht kinnitab, et Iso E Super on selle ainus koostisosa.

Alberto Morillas õppis Genfi kunstikoolis Beaux-Arts, enne kui asus 1970. aastal tööle Firmenichis. Teda „peetakse suures osas iseõppinuks“, ütles The Fragrance Foundation 2013. aastal ja loetles tema loomingu hulgas CK One'i. Meie kuulsate parfümeeride portreed jälgivad tema, Carles'i, Roudnitska ja Parquet' teed. Meie lõhnapüramiidi juhend näitab, kuhu sellised ained lõhnas paigutuvad.

Mis kujundab parfüümi tänapäeval?

Uuemas ajaloos korduvad kolm jõudu: reeglid, toorained ja omanikud. Esimesena tulid looduskaitsereeglid. Need jõustusid kolmes etapis, mille kuupäevad annab Species+, UNEP-WCMC andmebaas CITES-i jaoks. Üks muskushirve alamliik kanti I lisasse 1. juulil 1975; 28. juunil 1979 kanti kogu perekond II lisasse ja üks Himaalaja populatsioon I lisasse. Alates 29. juulist 1983 on kuue riigi populatsioonid I lisas. Organisatsiooni TRAFFIC 2004. aasta raport selgitab, et I lisa keelab rahvusvahelise kaubanduse looduslike isenditega, kuid dateerib kuue riigi reegli 1979. aastasse.

Seejärel tulid allergiareeglid. Komisjoni 2. augusti 2017. aasta määrus (EL) 2017/1410 keelas kolm lõhnaallergeeni, mis määruse sõnul olid viimastel aastatel põhjustanud kõige rohkem kontaktallergia juhtumeid. Üks neist on HICC, mida ELi tarbijaohutuse teaduskomitee nimetab „sünteetiliseks lõhnakemikaaliks“. Ülejäänud kaks, atranool ja kloroatranool, on tammesambla ja puusambla ekstraktide looduslikud koostisosad. Alates 23. augustist 2021 ei tohi neid sisaldavaid kosmeetikatooteid ELi turul kättesaadavaks teha. Reegel kohtleb looduslikku ja sünteetilist ühtmoodi: looduslik ei ole automaatselt ohutum.

Looduslik tooraine on surve all. Viiruk pärineb nüüd peamiselt puult Boswellia papyrifera. Ajakirjas Nature Sustainability 2019. aastal avaldatud uuring leidis, et enam kui 75%-l uuritud populatsioonidest puudusid väikesed puud. Autorid prognoosisid, et toodang väheneb 20 aastaga poole võrra, ning pidasid põhjusteks veiste karjatamist, sagedast põletamist ja hoolimatut vaigu kogumist.

Muutuvad ka omanikud. Kontsern Estée Lauder Companies viis Tom Fordi brändi ostu lõpule 28. aprillil 2023 ja tehing hindas brändi väärtuseks 2,8 mld dollarit. Kontserni sõnul annab see nime litsentsi alusel kasutada Zegnale moes ja Marcolinile prillides. Ajmal ütleb, et maja asutaja avas oma esimese poe Mumbais 1951. aastal 500 ruupiaga. Campaign Middle East kirjutab, et 2026. aastal, 75. aastapäeva lähenedes, võttis maja nimeks Ajmal Dubai.

Rekordid ja uuringud vajavad sama hoolikat lugemist kui legendid. Guinness World Records nimetab kõige kallimaks müügil olevaks parfüümiks Clive Christian No1. Rekordi summa pärineb väljaandest No1 Imperial Majesty, 2005. aasta novembri kümnest pudelist koosnevast seeriast, mille hind oli 115 000 naela (toona 205 000 dollarit) 500 ml eest. Dubai parfüümile Shumukh kuulub teine rekord: selle pudelil on 3571 teemanti.

Ühes 2015. aasta laborikatses lendas kaks tundi pärast Victoria's Secret Bombshelli pealekandmist töödeldud käele 18% Aedes aegypti sääskedest. Paljas käsi meelitas ligi 58%, kuigi autorid nimetavad oma doosi „üsna suureks“. Rohkem väiteid kontrollib artikkel parfüümimüütidest ja faktidest.

Millised on parfüümi ajaloo tähtsamad kuupäevad?

Siin on selle ajajoone dateeritud sündmused, vanimad eespool. Kui allikad lahknevad, nimetab tõendite veerg mõlemad ja ütleb, kumba me järgime.