Mis on fougère? Fougère Royale ja habemeseebi lõhn

Fougère on saanud nime sõnajala järgi, kuid selle klassikalises akordis pole ühtegi sõnajalga. Selle lugu kulgeb läbi Pariisi parfüümimaja, keemiku labori ja seebitüki ning allikad lähevad lahku rohkem kui ühes üksikasjas.

Mis on fougère-lõhn?

Fougère on lavendlile, kumariinile ja tammesamblale rajatud lõhnaperekond, mille klassikalises akordis on ka bergamott ja geraanium. Merriam-Websteri artikkel sõnast fougère määratleb selle kui „lõhna, mis koosneb mitme õli või lõhnaaine segust (näiteks lavendel, tsitrus või sammal)“. Osmothèque nimetab seda tonkaoa ja kumariini artiklis „üheks parfümeeria seitsmest loetletud lõhnaperekonnast“. Oma tutvustuslehel kirjeldab Osmothèque end kui mittetulunduslikku parfüümiarhiivi, mis avati 1990. aastal.

Nimi on prantsuse päritolu. Cambridge'i prantsuse-inglise sõnaraamat tõlgib sõna fougère sõnajalaks ning Merriam-Websteri sõnul sai parfüümitähendus tõenäoliselt alguse ühest parfüümist: Fougère Royale'ist („kuninglik sõnajalg“), mille Pariisi parfüümimaja Houbigant tõi turule 1882. aastal. Maja enda ajalugu räägib „sõnajalalaadsest“ perekonnast.

Sellel saidil kuuluvad fougère-lõhnad aromaatsete lõhnade perekonda. Meie lõhnaperekondade juhend näitab, kuidas see perekond ülejäänud seitsmega seostub.

Kes lõi esimese fougère-lõhna?

Maja sõnul Paul Parquet, parfüümimaja Houbigant parfümeer ja kaasomanik. Maja ajalugu ütleb, et temast sai kaasomanik 1880. aastal ning et tema juhtimisel viidi tootmine ja haldus üle Neuilly-sur-Seine'i, kuhu rajati laborid. Kaks aastat hiljem tuli parfüüm:

1882. aastal lõi Paul Parquet Fougère Royale'i, lõhna, mis pidi määratlema uue parfüümikategooria

Houbigant, „About us“

Maja lisab, et see perekond „on tänini meestelõhnade populaarseim perekond“, kuid ei esita oma lehel selle kohta ühtegi arvu. Sõltumatu erialaallikas väidab kitsamalt. 1994. aastal avaldas ajakiri Perfumer & Flavorist sellest perekonnast kaks artiklit, mille autor oli konsultantkeemik ja parfümeer Danute Pajaujis Anonis; teine neist nimetab Fougère Royale'i „esimeseks selles lõhnatoonis prantsuse lõhnaks“ ja „fougère-kompositsioonide prototüübiks“.

Sama maja leht omistab Parquet'le ka Le Parfum Idéali, mis loodi 1900. aasta Pariisi maailmanäituseks (Exposition Universelle). 1912. aastal võttis tema töö lehe sõnul üle parfümeer Robert Bienaimé. Parquet on teiste parfümeeride, nende seas Alberto Morillase, kõrval ka meie kuulsate parfümeeride juhendis.

Aasta ei ole kindel. Osmothèque dateerib Fougère Royale'i 1884. aastasse nii oma 2016. aasta artiklis kui ka kogu lehel. Houbigant, 1994. aasta artikkel, Merriam-Webster ja McGilli ülikoolile kirjutanud keemik annavad kõik aastaks 1882. Kummagi poole ükski leht ei viita dateeritud turuletuleku dokumendile, nii et meie järgime aastat 1882: maja enda aastat, mida kordavad kolm sõltumatut allikat.

Fougère Royale'i saab tänagi nuusutada kahel kujul. Osmothèque loetleb selle oma kogu aarete, „parfüümide, mida enam ei ole“, hulgas ja ütleb, et taastab selliseid ammu kadunud parfüüme „algupäraseid valemeid rangelt järgides“. Houbigant müüb tänapäeval Fougère Royale'i, mida selle tooteleht kirjeldab kui „1882. aasta kuninglikust kompositsioonist uuesti loodud“ lõhna.

Mis on fougère-lõhnas, kui mitte sõnajalg?

Lavendel, kumariin ja tammesammal koos bergamoti ja geraaniumiga: Osmothèque kirjeldab perekonda nende viie tooraine akordile rajatuna ja ükski neist ei ole sõnajalg. 1994. aasta artikkel viib perekonna lõhna tagasi „lavendli, mullaste nootide ja kumariinini, millele on lisatud puiduseid noote“.

Viimane veerg pärineb Kölni vee valemist Eau de Cologne à la Fougère, mille 1994. aasta artikkel avaldas uuesti 1950. aasta prantsuse retseptikogust. Kokku on selles 1200 osa ning ülejäänu moodustavad sünteetiline nelk, ambra ja kannike. Kumariin on bergamoti järel selle suuruselt teine koostisosa; tammesammal on väikseim.

Akord on pidevalt muutunud. Osmothèque kirjutab, et perekond „arenes järk-järgult, et kohaneda õigusaktidega (näiteks tammesambla puhul)“, ja seda lugu jutustab meie artikkel looduslike ja sünteetiliste parfüümide ohutusest. 1970. aastatel võttis akord Osmothèque'i sõnul „sünteetiliste molekulide abil värske uue suuna“. 1994. aasta artikkel loetleb tänapäevaste fougère-lõhnade uuemaid tooraineid, nende seas Hedione ja Iso E Super, millest räägib meie artikkel Molecule 01-st.

Kas Fougère Royale'i kumariin oli looduslik või sünteetiline?

Allikad lähevad lahku ja ükski neist ei näita Parquet' valemit. Houbigant ütleb, et ta kasutas „tonkaoast eraldatud kumariini“. McGilli ülikooli Office for Science and Society keemik Joe Schwarcz kirjutab aga, et „sünteetiline kumariin ilmus turule esimest korda 1882. aastal Fougere-Royalis“.

Selleks ajaks olid võimalikud mõlemad. Kumariin ise oli parfüümist vanem: Osmothèque dateerib selle eraldamise tonkaoast 1820. aastasse ja esimese sünteesi 1868. aastasse, mille tegi keemik William Perkin. Perkini enda artikkel ajakirjas Journal of the Chemical Society võrdles tema saadust „tonkaoast valmistatud prooviga“: kristallid, sulamis- ja keemistemperatuur ning lõhn langesid kokku.

Arvan, et võin julgelt järeldada, et see kunstlik kumariin on sama mis tonkaoast saadu.

Journal of the Chemical Society, W. H. Perkin, „On the artificial production of coumarin and formation of its homologues“, 1868

Üks osa maja loost nõuab ettevaatust. Houbigant nimetab Parquet'd „esimeseks parfümeeriks, kes avastas, kuidas looduslikest toorainetest üksikuid molekule eraldada, ja täpsemalt kumariini“. Kumariin oli eraldatud 1820. aastal, meie arvutuse järgi 62 aastat enne Fougère Royale'i, nii et väide saab tähendada ainult esimest parfümeeride seas. Tõendeid leht selle kohta ei esita. Osmothèque ütleb midagi kitsamat: Parquet oli Fougère Royale'i luues „esimene, kes seda kasutas“.

Miks lõhnavad fougère-lõhnad nagu habemeseep?

Sest akord kasvas üles seebis. 1994. aasta Perfumer & Flavoristi artikkel alustab tavapärasest järjekorrast: uus parfüüm ilmub „esmalt parfüümina ja alles hiljem“ Kölni vetes, kosmeetikas ja seepides. „Fougère (sõnajalg) on erand,“ jätkab artikkel. Fougère Royale „töötati algselt välja seebi jaoks“ ja kohandati alles hiljem parfüümiks, tualettveeks ja Kölni veeks.

Perekond jäi seebile lähedaseks. Sama artikkel nimetab fougère-seepide tavaliseks aluseks lavendlit või mõnda selle sugulast, tammesammalt ja kumariini ning mainib fougère-lõhna vannisoolades ja meeste juukseõlides. 1994. aastaks oli fougère artikli sõnul kosmeetikalõhnana oma võlu kaotanud, „kuid seebilõhnana see püsib“, ja näiteks tuuakse Caswell-Massey fougère-seep.

Üks parfüümimaja toetub sellele mälestusele tänini avalikult. Moemaja Jean Paul Gaultier Le Male Eau de Toilette'i leht nimetab seda „meeste lavendliga Kölni veeks, mis viitab tuttavale habemeseebi lõhnale“. Maja liigitab Le Male'i kategooriasse „Amber Aromatic“ (ambrane aromaatne), Osmothèque aga loeb selle fougère-akordi tänapäevaste variatsioonide hulka kui „fougère-tahuga floriental-lõhna“.

Ükski allikas, mida lugesime, ei pane sarnasust lõhnatesti proovile. Need dokumenteerivad ühist ajalugu: lavendli ja kumariini akordi, mis sai alguse seebist, jäi seebi ja meeste hügieenitoodete juurde ning mida lavendliga Kölni vett müüv maja kirjeldab tänini habemeseebi kaudu.

Kas fougère on meestelõhnade perekond?

Ajaloo poolest suuresti, päritolu poolest mitte. 1994. aasta artikkel annab järjekorra: seep, siis parfüüm, Kölni vesi ja kosmeetikalõhnad ning „veel hiljem kasutati seda meestelõhnana“. Artikkel pidas perekonna iseloomu „meeste tootesarjade lõhnadeks hästi sobivaks“ ning nimetas selle tuntumate järeltulijate seas meestelõhnad Canoe (Dana, 1935), Brut (Fabergé, 1964) ja Paco Rabanne (1973).

Osmothèque ütleb, et perekonda „peeti lavendlinootide tõttu kaua meesteparfümeeria etaloniks“, ja maja enda väide populaarsusest meestelõhnades on tsiteeritud eespool. Ometi kirjutas sama autor ka kaasartikli fougère-akordist parfüümides 1994. aasta jaanuari-veebruari numbrisse, mis käsitles selle variatsioone naistelõhnades. Autor märkis ka, et fougère esineb nii naiste- kui ka meestelõhnade sugupuudes. Merriam-Websteri määratlus ei nimeta sugu üldse.