Kuulsad parfümeerid ajaloos ja nende loodud parfüümid

Kuulus parfümeer on selles juhendis see, kelle nime seob parfüümiga mõni dateeritud allikas: savitahvel, patendiameti ajalugu, parfüümimaja enda kirjeldus või tarnija nimekiri. Järgmisena tutvustame kaheksat sellist nime alates 13. sajandi eKr Assüüria parfüümivalmistajast kuni Louis Vuittoni meisterparfümeerini, ajalises järjekorras, mitte pingereana.

Iga nime juurest viib link pikema artiklini, kui meil see on. Kui allikad lähevad lahku, olgu aasta või autorsuse küsimuses, ütleme, millist allikat järgime ja miks.

Kes on ajaloo kuulsad parfümeerid?

Meie kontrollitud allikate põhjal saab kaheksa parfümeeri nimeliselt mõne parfüümiga siduda: Tapputi, Johann Maria Farina, Paul Parquet, Ernest Beaux, Jean Carles, Edmond Roudnitska, Alberto Morillas ja Jacques Cavallier Belletrud. Tabelis on igaühe tööaastad nii, nagu allikad need esitavad, parfüüm, mille poolest teda tuntakse, ja väite päritolu.

Kuidas need nimed valiti?

Iga nimi pidi vastama ühele tingimusele: esmane allikas või parfüümimaja enda allikas seob inimese nimeliselt mõne parfüümiga. Seetõttu jäävad välja paljud tunnustatud parfümeerid, kelle kohta see sari pole allikaid veel kontrollinud, nii et nimekiri on algus, mitte kaanon. Kaheksast kaks on elus ja nende puhul piirdume avaldatud loominguga.

Autorsuse kohta räägivad eri hääled ja me hoiame iga väite koos selle esitajaga. Miss Dior näitab, kui kaugele need võivad lahku minna. LVMH sõnul „lõi selle 1947. aastal Christian Dior ise“; Diori enda ajalugu ütleb, et moelooja tellis selle parfümeer Paul Vacher'lt; Givaudan loeb selle Jean Carles'i parfüümide hulka. Igaüks räägib oma poole eest, ükski kolmest ei viita 1947. aasta dokumendile ja seepärast toob see artikkel ära kõik kolm, selle asemel et üks välja valida. Pikema vaate, vanimatest ürikutest tänapäeva seadusteni, annab meie parfüümi ajaloo ajatelg, mis paigutab need nimed neid ümbritsevate sündmuste keskele.

Mida Tapputi valmistas?

Lõhnastatud õli Assüüria kuningale. Tema retsept on säilinud Assurist pärit savitahvlil, mis on kataloogitud tähisega KAR 220. ORACC-i 2021. aasta väljaandes ütleb tahvli kolofon, et õli on mõeldud kuninga pea jaoks, ja omistab meetodi Tappūti-Bēlat-ēkallele, keda see nimetab parfüümivalmistajaks. Kolofoni sõnul on tekst kopeeritud teiselt tahvlilt ja aasta on märgitud tollal ametis olnud ametniku nimega; ORACC-i eponüümide tabel annab tema kohta kaks võimalikku aastat: 1239 ja 1229 eKr.

Ta ei olnud esimene ürikutes nimetatud parfümeer. Robert Middeke-Conlini 2014. aasta uurimus Larsa lõhnaainetööstusest näitab, et ametnik nimega Lipit-Irra juhtis selle varase Vana-Babüloonia kuningriigi parfümeeritöökoda hiljemalt kuningas Sumueli viiendal valitsemisaastal; temast kõnelev ürik käsitleb õlitarnet, mitte retsepti. Metropolitani kunstimuuseumi kogukirje dateerib selle ajastu, mida see nimetab Isini-Larsa perioodiks, umbes aastatesse 2000 kuni 1750 eKr.

Ka üks Egiptuse retsept on tema omast vanem: kyphi Ebersi papüüruses, mille omanik, Leipzigi ülikooli raamatukogu, dateerib 16. sajandi eKr viimasesse veerandisse. Dora Goldsmithi 2021. aastal avaldatud tõlkes ei omistata seda ühelegi valmistajale. Nii jääb Tapputi retsept vanimaks dateeritud parfüümiretseptiks, mis nimetab oma valmistajat, nagu näitab meie artikkel Tapputi tahvlist.

Kes lõi Kölni vee?

Saksamaa patendiameti sõnul Johann Maria Farina. DPMA kaubamärgiajalugu Farinast annab tema eluaastateks 1685 kuni 1766. 1714. aastal liitus ta Kölni firmaga, mille tema vanem vend oli asutanud 1709. aastal. Ta töötas välja värske lõhnavee, mis ameti sõnul erines aadlike rasketest ja väga kallitest parfüümidest ning tugines muskuse asemel bergamotile, sidrunile ja apelsinile. Nimi, mille ta sellele lõpuks andis, Eau de Cologne (Kölni vesi), austas linna, mis oli saanud tema koduks.

Amet omistab tema toodete ühtlase kvaliteedi toorainete hoolikale ostmisele, korras töökojale ja mitte vähem parfümeerile endale:

tänu tema oskustele parfümeerina, see tähendab tänu tema ainulaadsele ninale.

Deutsches Patent- und Markenamt, Farina kaubamärgiajalugu

Amet läheb nii kaugele, et omistab talle sisuliselt parfüümi kui kaubamärgi leiutamise, ja ütleb, et firma järgib tänini tema algset retsepti. Sama kirjelduse järgi valitses Kölni vesi parfüümikaubandust vähemalt 19. sajandi lõpuni. Meie artikkel esimesest Kölni veest jälgib kaubamärgi ja selle jäljendajate lugu ning ülevaade vanimatest parfüümimajadest paigutab firma konkurentide keskele.

Mida lõi Paul Parquet?

Fougère Royale'i, mis andis nime tervele lõhnaperekonnale. Parfüümimaja Houbigant ajalugu ütleb, et Parquet sai Pariisi firma kaasomanikuks 1880. aastal ja lõi Fougère Royale'i 1882. aastal. Sama allika sõnul pole ükski perekond meestelõhnades tänapäeval populaarsem; seda väidet esitame maja enda väitena. Nimi tähendab prantsuse keeles sõnajalga, ometi pole akordis sõnajalga: Osmothèque'i märkmed kumariini ja tonkaoa kohta loetlevad bergamoti, lavendli, geraaniumi, kumariini ja tammesambla. Üks parfümeer ütleb seal, et kumariin moodustab tonkaoast üle 80%.

Allikad lähevad lahku kahes punktis. Osmothèque'i järgi kuulub Fougère Royale 1884. aastasse; erialaajakirja Perfumer & Flavorist 1994. aasta artikkel annab aastaks 1882 ehk maja enda aasta, mida järgime ka meie. Houbigant peab Parquet'd ka esimeseks parfümeeriks, kes eraldas tonkaoast kumariini, kuid Osmothèque'i dateeringute järgi eraldati kumariin 1820. aastal ja sünteesiti 1868. aastal, enne kui Parquet firmaga liitus.

1994. aasta artikli sõnul pööras Fougère Royale ümber ka tavapärase järjekorra: see töötati esmalt välja seebi jaoks ja alles hiljem sai sellest parfüüm, tualettvesi ja Kölni vesi. Houbigant omistab Parquet'le ka Le Parfum Idéali, mis loodi 1900. aasta Pariisi maailmanäituseks, ja ütleb, et 1912. aastal võttis tema töö üle Robert Bienaimé. Meie fougère-perekonna juhend jälgib seda seebist meestelõhnani.

Kes lõi parfüümi Chanel N°5?

Chaneli kirjelduse järgi Ernest Beaux. Moemaja N°5 Eau de Parfum leht ütleb, et Gabrielle Chanel palus temalt 1921. aastal naistele mõeldud parfüümi. Leht nimetab teda ninaks, nagu parfümeeri erialal kutsutakse, ja ütleb, et tema vastus kasutas aldehüüde nii, nagu ükski parfüüm polnud seda varem teinud. Leht lisab, et parfüümis N°5 „loovad aldehüüdid ainulaadse kohalolu“.

Sama kirjelduse järgi tuleb nimi proovist, mille Chanel valis: viiendast. Moemaja nimetab ka Beaux' järglase: Jacques Polge, maja parfümeer alates 1978. aastast, töötas 1986. aastal Beaux' kompositsiooni ümber parfüümveeks (eau de parfum, EDP).

N°5 saadab müügilegend: väide, et ükski parfüüm pole kunagi rohkem müünud. Meie N°5 müügiväite kontroll ei leidnud seda toetavat avaldatud kõigi aegade müüginumbrit ja näitab, mida avaldatud arvud tegelikult ütlevad.

Kes oli Jean Carles?

Roure'i parfümeer, kes muutis parfümeeride õpetamist. Givaudani ajaloo artikkel „Perfumery: art or science?“ ütleb, et ta rajas 1946. aastal ettevõtte parfümeeriakooli ja et tema meetod, mis rühmitas toorained selle järgi, kui sarnaselt või erinevalt need lõhnavad, on parfümeeriaõppes tänini standard. Artikkel tsiteerib üht tema kirjutatud lauset:

Parfümeeria on kunst, mitte teadus.

Jean Carles, tsiteerinud Givaudan

Ajakirja Harper's Magazine 2021. aasta essee „The Odor of Things“ tsiteerib tema hinnangut vanale tööviisile: parfümeerid töötasid „juhuslikult, lootes võimalikule imele“. Essee näitab ka, kuidas ta sorteeris tooraineid selle järgi, kui kiiresti need haihtuvad, ehk meie lõhnapüramiidi juhendi astmete järgi.

Mõlemad allikad seovad teda Miss Dioriga. Givaudan loeb selle koos Schiaparelli Shockinguga tema loomingu hulka ja märgib, et algne lõhn nimetati hiljem ümber Miss Dior Eau de Toilette Originale'iks; Harper's paigutab tema Miss Diori 1940. aastatesse. Moemaja ise jutustab teisiti: Diori lehekülg, mis tutvustab asutajat parfüümiloojana, ütleb, et moelooja pöördus Miss Diori loomiseks parfümeer Paul Vacher' poole, et lõhn saadaks tema esimest kollektsiooni, mida näidati 12. veebruaril 1947. LVMH artikkel kontserni kuuest ikoonilisest lõhnast nimetab seda Diori esimeseks lõhnaks, mille inspireeris moelooja „armastatud õde“ Catherine (tema lugu on meie Miss Diori artiklis). Harper's lisab teate, mitte tuvastatud fakti: „laialt arvatakse“, et Carles oli 1940. aastateks haistmismeele kaotanud ja töötas mälu järgi.

Givaudan paneb tema kõrvale kolleegi, kes töötas hoopis teisiti. See on Germaine Cellier, haridusega keemik, kes töötas kompositsioonilaboris alates 1930. aastast ja kellele ettevõte omistab Balmaini lõhna Vent Vert ja Piguet' lõhna Fracas.

Milliseid parfüüme lõi Edmond Roudnitska?

Ta lõi kahele majale nende esimese lõhna omas liigis: Hermèsile esimese parfüümi Eau d'Hermès 1951. aastal ja Diorile esimese meestelõhna Eau Sauvage 1966. aastal. Hermèsi leht lõhnast Eau d'Hermès nimetab seda „maja kõige esimeseks lõhnaks“, mille Roudnitska lõi 1951. aastal, ja ütleb, et see meenutab Hermèsi koti sisemust, kuhu on jäänud püsima parfüümi lõhn; selles on sidruni petitgrain, kardemon ja kaneel. Ootamine oli pikk: Hermèsi 2021. aasta registreerimisdokument dateerib maja algust Pariisis 1837. aastal avatud rakmetöökojaga ja ütleb, et lõhn „tähistab uue ameti rajamist“, meie arvutuse järgi 114 aastat hiljem. Selle loo jutustab meie artikkel lõhnast Eau d'Hermès.

Viisteist aastat hiljem tuli Eau Sauvage, mida Diori Eau Sauvage'i leht nimetab maja esimeseks meestelõhnaks; Roudnitska lõi selle 1966. aastal asulas Cabris Grasse'i tagamaa küngastel. Bristoli ülikooli sarja Molecule of the Month profiil molekulist Hedione ütleb, et ta kasutas seda jasmiinilõhnalist molekuli 2,5% ulatuses, osalt seetõttu, et alguses oli see väga kallis; kui hinnad langesid, kasvasid kogused, ulatudes brändi Comme des Garçons 1998. aasta lõhnas Odeur 53 kuni 65%-ni. Firmenich, mille teadlane avastas molekuli Hedione ettevõtte dateeringu järgi 1958. aastal (Bristol annab aastaks 1959), ütleb oma tooraine infolehel, et see ei tee parfüümi tingimata tugevamaks, kuid muudab selle märgatavamaks ja paremini levivaks. Meie artikkel molekulist Hedione ja lõhnast Eau Sauvage selgitab seda mõju.

Milliseid parfüüme lõi Alberto Morillas?

Sadu, nende seas kolm meestelõhna kolmele moemajale kolmel kümnendil: Acqua di Giò pour Homme Giorgio Armanile 1996. aastal, Light Blue Homme Dolce & Gabbanale 2007. aastal ja Dylan Blue pour Homme Versacele 2016. aastal. Kõik kolm on tema suuremate võitude nimekirjas (Major Win List), millele dsm-firmenich viitab oma tutvustuses temast, ja teiste hulgas on seal Calvin Kleini CK One (1994) ning Flower by Kenzo (2000); ka LVMH lõhnajuht omistab talle lõhna Flower by Kenzo.

Tema tee parfümeeriasse algas ajakirjast. The Fragrance Foundationi 2013. aasta austusavaldus, mis kirjutati õhtuks, mil organisatsioon andis talle elutööauhinna (Lifetime Achievement Award), ütleb, et ta oli 18-aastane, kui Prantsuse Vogue'i artikkel Guerlainist näitas talle, et parfümeer on „päris amet“. Ta õppis kaks aastat Genfi kaunite kunstide koolis, liitus 1970. aastal Firmenichiga ja sai 1998. aastal meisterparfümeeriks. Organisatsioon nimetab teda suuresti iseõppinuks; dsm-firmenichi sõnul oli ta esimene parfümeer, kes selle auhinna sai.

Tema parfüümide arv kasvab aastatega: 2013. aastal oli organisatsiooni andmetel „viimase loenduse järgi“ talle omistatud 284 lõhna, 2023. aasta ajakirjaintervjuus, mille tema enda parfüümimaja Mizensir uuesti avaldas, ligi 700. Meie Alberto Morillase portree jälgib neid kolme lõhna ja lõhnast CK One on eraldi artikkel.

Kes on Louis Vuittoni meisterparfümeer?

Jacques Cavallier Belletrud: selle tiitli on talle andnud maja ise. Louis Vuittoni artikkel lõhnast Heures d'Absence kasutab seda tiitlit, kui jutustab loo parfüümist, mille maja tõi turule 1927. aastal oma esimese sammuna sellel alal. Heures d'Absence sai nime Vuittonite perekonna ostetud maakodu järgi; selle disain tähistas uusi reisimisviise ja algne valem on kadunud.

Louis Vuittoni 2020. aasta pressitekst, mille Tag-Walk uuesti avaldas, ütleb otse: keegi ei tea, kuidas algne parfüüm lõhnas. See kirjeldab 1927. aasta pudelit, millele oli graveeritud lennuk, ja kilomeetriposti kujulist karpi. Cavallier Belletrud jättis nime alles ja kirjutas sellele uue buketi Grasse'i jasmiini, sambac-jasmiini, mairoosi ja mimoosiga; see tuli müügile 27. veebruaril 2020. Meie artikkel kadunud Heures d'Absence'ist jälgib vana nime teekonda uue pudelini ja eraldi juhend paneb kõrvuti Chaneli, Diori, Hermèsi ja Louis Vuittoni esimesed parfüümid.

Kuidas parfümeere koolitatakse?

Enamasti mõne Jean Carles'i meetodi variandi abil: ajakirja Harper's sõnul õpivad parfümeeriõpilased seda tänapäeval ühel või teisel kujul. Alati see nii ei olnud. Kui Carles 20. sajandi alguses oma õpinguid alustas, jõudsid essee sõnul Grasse'i parfümeerid, austatud „niinimetatud nez ehk ninad“, ametisse mitmeaastase õpipoisiaja kaudu ning meetodi saladusi anti hoolikalt edasi. Carles võttis eesmärgiks muuta see salajane käsitöö süsteemiks.

Tema avatud kool on nüüd Givaudani parfümeeriakool. Givaudani artiklis kooli 70. aastapäeva puhul alustasid kaheksa õpilast peaaegu iga päeva tema nime kandva testiga, eristades üht koostisosa umbes 500 tooraine paletist, ja kool võttis endiselt vastu vaid väga vähe õpilasi aastas. Õpilasi saadeti ka laborist välja, et tutvuda toorainetega seal, kus need kasvavad: tsitrusesaludes ja tsistuseistandustes.

Kõik parfümeerid ei tule koolist. Alberto Morillas õppis kunstikoolis ja Firmenich võttis ta tööle algajana, ütleb 2023. aasta intervjuu, mille tema parfüümimaja uuesti avaldas; The Fragrance Foundation nimetab teda suuresti iseõppinuks. Mida Carles'i test õpilaselt nõuab ja kuidas tema meetod tooraineid järjestab, sellest räägib meie artikkel Jean Carles'i meetodist. Kui tahad näha käsitöö teist poolt, kirja pandud valemit, koostab meie Scent Lab selle sinu jaoks.