Kuidas parfüümi tehakse? Lillest pudelini

Parfüüm valmib kuues etapis: toorained kasvatatakse või valmistatakse, nende lõhn ekstraheeritakse, parfümeer kirjutab valemi, kontsentraat laagerdub alkoholis, vedelik filtreeritakse ja lõpuks villitakse. Esimesed kolm etappi vastavad oskustele, mille UNESCO kandis 28. novembril 2018 nimekirja Pays de Grasse'i parfüümioskustena: parfüümitaimede kasvatamine, looduslike toorainete tundmine ja töötlemine ning parfüümi komponeerimise kunst.

Kuidas parfüümi tehakse samm-sammult?

Taimest pudelini viib parfüümi kuus etappi. Siin on igaüks lühidalt, koos allikaga, mis seda kirjeldab.

1. Toorained. Looduslikud toorained kasvatatakse ja korjatakse: Prantsusmaa taotlustoimik UNESCO-le nimetab Grasse'i ümbruses kasvatatavate taimedena jasmiini, roosi, apelsiniõit, tuberoosi, iirist ja kannikest, millest igaüks vajab omamoodi hoolt. Teised toorained tulevad laborist, nagu vanilliin, mille valmistamisest koniferiinist ilmus artikkel 1874. aastal.
2. Ekstraheerimine. Lõhn võetakse taimest välja hüdraulilise destilleerimise, enfleurage'i („ekstraheerimine rasvadega“) või lahustiga ekstraheerimise teel, nagu loetleb sama taotlus; tsitruseõli pressitakse hoopis koorest välja.
3. Komponeerimine. Parfümeer kirjutab valemi oreli taga, mis on Fragonardi Grasse'i tehase sõnul „alus, millele on laotud kõik essentsipudelid, mida ta kasutama hakkab“.
4. Laagerdumine. Kontsentraat segatakse alkoholiga ja jäetakse mahutitesse „mitmeks nädalaks“, ütleb Fragonardi ajalooline tehas.
5. Filtreerimine. Segu jahutatakse miinus 5 kraadini ja filtreeritakse, „kuni saadakse täiesti selge vedelik“, ütleb sama leht.
6. Villimine. Vedelik valatakse pudelitesse, pudelile trükitakse jälgitavuse jaoks kood ja kleebitakse silt ning operaatorid kontrollivad seda liini lõpus, nagu Fragonard oma poolautomaatseid villimisliine kirjeldab.

Ülejäänud artikkel võtab etapid järjest ette ning vaatab seejärel siltidel olevaid sõnu, inimesi, kelle käes need oskused on, ja paiku, kus nende tööd saab oma silmaga näha.

Kust parfüümi toorained pärinevad?

Põldudelt, metsadest ja laboritest. UNESCO kande järgi on Pays de Grasse'i tavasid arendatud „vähemalt alates kuueteistkümnendast sajandist“ käsitööndusharus, „kus pikka aega domineeris nahaparkimine“. Grasse'i parfüümimuuseum Musée International de la Parfumerie (MIP) jutustab sama lugu: alates 16. sajandist said kohalike essentsidega oma nahku lõhnastanud parkalitest järk-järgult parfümeerid ning see andis hoogu nii parfüümitaimede kasvatamisele kui ka looduslike toorainete töötlemisele. Selle loo jutustame artiklis miks sai Grasse'ist parfüümipealinn.

Taimede kasvatamine on omaette oskus. Taotlustoimiku järgi nõuab parfüümitaimede kasvatamine teadmisi mullast, ilmast ja looduse vaatlemisest ning aianduslikke võtteid, nagu pügamine, toestamine, pookimine, kastmine ja väetamine. Toimik ütleb ka, miks põllud kahanesid: lillekasvatust „on vähendatud sünteetiliste toodete leviku ja teiste tootmiskeskuste konkurentsi tõttu“.

Tsitrus tuleb koorest. Bergamott on tsitrus, mida kasvatatakse peamiselt koores leiduva eeterliku õli pärast. Ajakirjas Frontiers in Pharmacology 2015. aastal ilmunud ülevaate järgi kasvatatakse seda „peaaegu ainult Calabria piirkonna lõunarannikul“ ja sealt tuleb üle 90 protsendi maailma toodangust. Õli saadakse ülevaate sõnul „vilja koore riivimise ja külmpressimise teel“. Meie tsitruseliste lõhnade juhend tutvustab neile õlidele ehitatud lõhnaperekonda.

Puidul, vaikudel ja loomsetel toorainetel on igaühel oma tarnelugu: nii muskushirve muskus kui ka viirukipuu on looduses surve all.

Teine põld on labor. 1874. aastal avaldasid keemikud Ferdinand Tiemann ja Wilhelm Haarmann ajakirjas Berichte der deutschen chemischen Gesellschaft artikli sellest, kuidas koniferiinist saada vanilliini, mida nende saksakeelne pealkiri nimetab vanilli aromaatseks printsiibiks („das aromatische Princip der Vanille“). Houbiganti majaloo järgi lõi Paul Parquet 1882. aastal Fougère Royale'i, kasutades „tonkaoast eraldatud kumariini“; seda lugu jutustab meie artikkel fougère'i lõhnaperekonnast. Guerlaini Jicky leht ütleb, et Aimé Guerlain lõi selle 1889. aastal ja et see liigitati kohe „esimeseks moodsaks parfüümiks“; maja eau de parfum'i tooteleht lisab, et ta kasutas „kahte äsja avastatud molekuli, vanilliini ja kumariini“. Seda, kuidas looduslikke ja sünteetilisi aineid praegu reguleeritakse, käsitleb meie artikkel looduslikust ja sünteetilisest parfüümist.

Kuidas saada lõhn lillest kätte?

Auru, pressi, lahusti või varem ka rasva abil, olenevalt taimest. Prantsusmaa taotlus loetleb meetodid, mida Grasse valdab: „hüdrauliline destilleerimine, enfleurage (ekstraheerimine rasvadega) ja hiljem ka lahustiga ekstraheerimine“, ning lisab, et linna elanikud „on andnud suure panuse nende täiustamisse“, kohandades meetodit iga taime jaoks.

Veeauruga destilleerimine on kõige levinum. Britannica nimetab seda „kaugelt kõige levinumaks ja tähtsamaks tootmisviisiks“: aur kannab lenduva õli taimest välja ja kui aur kondenseerub, eraldatakse õli veest. Fragonardi Fabrique des Fleurs näitab oma destilleerimisseadmeid ja ütleb, et seda protsessi „kasutatakse eeterlike õlide saamiseks laialdaselt tänapäevalgi“; antiikajast tuntud tehnikat „täiustas araabia maailm juba 8. sajandil“. Meie kaanel olev roheline klaasist alembik on Metropolitani kunstimuuseumi andmetel välja kaevatud Iraanis Nishapuris ja pärineb 9. kuni 11. sajandist.

Külmpressimine sobib tsitrusele. Britannica sõnul kasutatakse pressimist „ainult tsitruseõlide puhul“: koore välimine kiht pigistatakse pressis ning õli eraldatakse veest ja rakujäänustest. EFEO ja IFRA juhend looduslike kompleksainete kohta toob näiteks kibeda apelsini puu, millest saab kaks õli: kibeda apelsini õli „saadakse Citrus aurantium'i (Rutaceae) koorest külmpressimise ja/või sellele järgneva destilleerimise teel“, petitgrain-õli aga samast liigist „taime lehtede ja okste veeauruga destilleerimise teel“, ning need kaks lõhnavad väga erinevalt.

Lahustiga ekstraheerimine on õrnade õite jaoks. Lenduv lahusti võtab üles nii lõhnaõli kui ka taime vahad ja lahusti eemaldamisel jääb järele „tahke aine, mida nimetatakse konkreediks“, selgitab Britannica. Fragonard ütleb, et enfleurage'i asemel kasutatakse tänapäeval „moodsaid meetodeid, nagu ekstraheerimine lenduvate lahustitega või ülekriitilise süsinikdioksiidiga“, ja MIP lisab uuema protsessi, Grasse'is alates 2000. aastatest arendatud ökoekstraheerimise (éco-extraction). Saagis on tilluke. Šveitsi ajakirjas Chimia 2019. aastal ilmunud artikli järgi annab tonn umbes 2000 ruutmeetril kasvanud jasmiiniõisi pärast ekstraheerimist ja aurustamist „umbes 2,3 kg jasmiinikonkreeti“. „See looduslik ekstrakt, kullast kallim, oli 20. sajandi alguses kasutusel praktiliselt igas parfüümis,“ kirjutavad autorid. Selliste õite ümber ehitatud parfüümid kuuluvad lilleliste lõhnade perekonda.

Mis vahe on eeterlikul õlil, konkreedil ja absoluudil?

Need on eri protsesside eri tooted ning nende sõnade jaoks on olemas standard. ISO 9235 („Aromatic natural raw materials, Vocabulary“) on rahvusvaheline standard, mis need mõisted defineerib; selle kolmas väljaanne ilmus 2021. aastal. EFEO ja IFRA juhendi järgi on looduslikud kompleksained ISO 9235-s „hästi kirjeldatud“ ning levinumad neist on eeterlikud õlid, konkreedid ja absoluudid, oleovaigud ja resinoidid, CO2-ekstraktid ning infusioonid ja alkoholiekstraktid. IFRA koostisainete nomenklatuur järgib sama standardit ja hoiab kategooriad „Essential oil by steam distillation“, „Essential oil by cold expression“, „Concrete“ ja „Absolute“ eraldi.

Igaüks ühe lausega, Britannica eeterlike õlide ja parfüümi artiklite põhjal:

Nimed on olulised ka seaduse silmis. Euroopa Liidu kemikaalimääruse REACH alusel registreerimiseks määratleb EFEO ja IFRA juhend loodusliku ekstrakti kõigepealt allika ja seejärel protsessi kaudu ning lisab taimeosa, kui see muudab koostist; ekstrakti puhul „tuleb märkida vähemalt kasutatud lahusti“. Seepärast ütleb juhend, et samast puust pärit petitgrain-õli tuleb registreerida kibeda apelsini õlist eraldi.

Mis on enfleurage ja kas seda veel kasutatakse?

Enfleurage on ekstraheerimine rasvaga ja see on peaaegu kadunud. Prantsusmaa taotlus defineerib selle lühidalt: „ekstraheerimine rasvadega“. UNESCO taotluse ette valmistanud ühingu liikmete kirjutatud Pays de Grasse'i veebileht kirjeldab seda kui lõhnamolekulide imendumist õlisse või rasvadesse ja nimetab seda piirkonna põliseks võtteks.

Britannica kirjeldab külma meetodit, nagu seda Lõuna-Prantsusmaal kasutati: õied laotakse „hoolikalt puhastatud tali ja searasva segule“ 24 kuni 72 tunniks ja vahetatakse seejärel välja, kuni rasv on nende õliga küllastunud. Tulemust nimetatakse pomaadiks ja alkohol tõmbab sellest välja absoluudi. Fragonard kirjeldab mõlemat vormi. Kuum enfleurage „ehk matseratsioon seisneb õite leotamises eelnevalt soojendatud rasvades“. Külm enfleurage „töötati välja kõige õrnemate õite, näiteks jasmiini või nartsissi jaoks“: klaasraami seintele määritakse kiht lõhnatut rasva ja raam kaetakse õitega. Seda meetodit „kasutati Grasse'i piirkonnas laialdaselt kuni 1950. aastate lõpuni“, ütleb maja, ja selle asemel on nüüd lahustiga ekstraheerimine. Britannica nimetab mõlemat rasvameetodit „peamiselt ajaloolise tähtsusega“ meetodiks.

Taotlustoimik räägib nende tulevikust otse:

Tehnika areng põhjustab teatud oskuste ja meetodite kadumist; kõige ohustatum näib olevat enfleurage.

Prantsusmaa, taotlustoimik nr 01207 UNESCO-le (nimekirja kandmiseks 2018. aastal)

Sama toimik ütleb, et „pole ühtegi kooli, mis õpetaks kõiki destilleerimise, enfleurage'i või lahustiga ekstraheerimise peensusi“: neid võtteid õpitakse parfüümiettevõtetes, peamiselt suust suhu.

Kes kirjutab valemi?

Parfümeer ja selleks kulub aastaid. UNESCO kande järgi nõuab parfüümi komponeerimise kunst lisaks tehnilisele oskusele ka „kujutlusvõimet, mälu ja loovust“. Fragonard kasutab muusiku keelt: parfümeer komponeerib oreli taga istudes, parfüüm „koosneb akordist ehk mitme noodi segust“ ja „parfüümi komponeerimine võib võtta mitu aastat“. Valem võib olla pikk. „Parfüümis võib olla kahekümnest kuni üle saja erineva komponendi,“ ütleb maja, ja parfümeeria tooraineid, mis „piirdusid kunagi taimset või loomset päritolu looduslike koostisosadega“, täiendavad praegu „sünteetilised tooted“.

Õpe kestab kauem kui komponeerimine. Prantsusmaa taotluse hinnangul kulub destilleerimisjuhi väljaõppeks seitse aastat ja parfümeerid on taotluse sõnul „töövalmis alles pärast kümmet aastat õpinguid“. MIP loetleb toorainete töötlemisega seotud ametid: destilleerijad, kvaliteedi- ja arendusinsenerid, keemikud ning lähedased käsitööametid, nagu vasksepad ja klaasipuhujad. Seda, kuidas üks Grasse'i õpetaja seda käsitööd õpetas, käsitleb meie artikkel Jean Carles'i meetodist, ja meie juhend kuulsatest parfümeeridest tutvustab inimesi, kes kirjutasid tuntuimad valemid.

Valemil on ka reeglid. Lõhnatööstuse ühendus IFRA kirjeldab IFRA standardeid kui „ülemaailmselt tunnustatud riskijuhtimissüsteemi lõhnaainete ohutuks kasutamiseks“ ja ütleb, et need „seavad piirmäärad, piiravad või keelavad teatud lõhnamaterjalide kasutamise ainult siis, kui nende ohutu kasutamise suhtes on kahtlusi“.

Fragnatique'i Scent Lab läbib sama tee väikeses mõõtkavas. See küsib neljateistkümne sammuga lõhna iseloomu, meeleolu ja selle kohta, kui tugevalt see peaks levima, ning pakub seejärel välja nimetatud toorainetest valemi, kus iga lõhnamaterjali kõrval on selle IFRA piirmäär; Scent Labi eksporditav tootmisdokument lisab laagerdumisaja ja soovitab hoida parfüümi tumedas klaasis, valguse ja kuumuse eest kaitstuna. Kui tahad ise valemit kirjutada, alusta Scent Labist.

Kuidas parfüüm laagerdub, filtreeritakse ja villitakse?

Kontsentraat kaalutakse, lahjendatakse, jäetakse seisma, selitatakse ja villitakse. Fragonardi Fabrique des Fleurs'i labor on koht, „kus toorained kaalutakse äärmise täpsusega ja segatakse seejärel kontsentraadiks“, mis viiakse Grasse'i kesklinnas asuvasse ajaloolisse tehasesse ja valatakse laagerdumismahutitesse.

Seal hoitakse maja sõnul „suurtes roostevabast terasest mahutites“ alkoholiga segatud parfüümikontsentraate, mis „jäetakse mitmeks nädalaks laagerduma“. Laagerdumise ajal võivad mõned looduslikest toorainetest pärit taimsed vahad tahkuda, mistõttu „jahutatakse segu roostevabast terasest masinas miinus 5 kraadini ja filtreeritakse, kuni saadakse täiesti selge vedelik“. See kestus on Fragonardi enda oma, mitte iga parfüümimaja reegel. Kui palju kontsentraati alkoholi lisatakse, seda kirjeldavadki nimetused nagu parfum ja eau de toilette, ning meie juhend EDP, EDT ja parfumi kohta paneb parfüümimajade enda arvud kõrvuti.

Seejärel tuleb villimine. Fabrique des Fleurs'i poolautomaatsel liinil pannakse tühjad pudelid alustele ja viiakse täitejaama, pump paigaldatakse käsitsi, „pudeli põhja trükitakse tindiprinteriga kood, et tagada jälgitavus“, masin kleebib pudelile sildi ja „liini lõpus teevad operaatorid kvaliteedikontrolli“. Ajaloolises tehases täidab maja oma kuldseid alumiiniumpudeleid, mida nimetatakse estagnon'ideks ja mis „kaitsevad lõhna valguse eest“.

See, mida alkohol nahale kannab, avaneb seejärel selles järjekorras, mida kirjeldab meie juhend lõhnapüramiidi kohta: esmalt lenduvamad ained, viimasena raskemad.

Kus saab näha, kuidas parfüümi tehakse?

Grasse'is, avalikus muuseumis ja töötavates tehastes. Musée International de la Parfumerie loodi muuseumi tutvustuslehe järgi 1989. aastal avaliku asutusena ja sellel on tiitel Musée de France. Muuseumi ajaloolehe järgi avati see 1989. aasta jaanuaris, Prantsuse parfümeeria 200. aastapäeva aastal. Muuseumi juured ulatuvad erakogusse, mille François Carnot asutas Grasse'is 1918. aastal ja kus oli parfümeeriale eraldi osakond, ning 2006. aastal alanud tööd kahekordistasid muuseumi pinna 3500 ruutmeetrini.

1926. aastal Grasse'is asutatud parfüümimaja Fragonard avab külastajatele kaks tehast, kus pakutakse tasuta giidiga ringkäike: kesklinnas asuva ajaloolise tehase destilleerimisseadmete, laagerdumisruumi ja villimisliiniga ning 1986. aastal vanalinnast lõuna poole ehitatud Fabrique des Fleurs'i, mis on saanud nime seda ümbritseva parfüümitaimede botaanikaaia järgi. Ajaloolise tehase kolmandal korrusel on alates 1975. aastast parfüümimuuseum. Prantsusmaa kultuuriministeerium teatas UNESCO otsusest 28. novembril 2018, samal päeval, kui Mauritiusel Port Louis's kogunenud komitee selle nimekirja kandis.

Protsess on vana; poeriiulil olevad pudelid on selle viimane peatükk ja meie allikatega kontrollitud parfüümi ajalugu seab selle järjekorda. Et näha, mis pudelis on, ava Fragnatique'i rakenduses noodi leht; oma valemi kirjutamiseks alusta Scent Labist.